Martsipani Georg Pikalt tänavalt

Kes ei teaks Maiasmoka kohvikut Pikal tänaval! Kui aga küsida, mis seal varem oli või kus asus Tallinnas Stude kondiitriäri, on vastuseks tihti õlakehitus. Ent enne sõda teadis Stude äri iga põlvepikkune poisike. Tõepoolest, Stude oli Pikal tänaval kogu aeg olnud – 1939. aastal tähistati firma 75. juubelit.

Aga enne kui Stude juurde jõuame, oleks paslik meenutada ka enne teda samas kohas tegutsenud maiusemeistreid. Neist esimene oli kohalik suhkrupagar Lorenz Cavietzell, kes augustis 1806 ostis endale maja Pikal tänaval. Ajaloolase Heino Gustavsoni arvates avas Cavietzell seal suhkrupagaritöökoja ja poe veel samal aastal. Vana Cavietzell pidas äri kuni surmani, seejärel võttis tema poeg selle üle. Ja 26. novembril 1823 said Revali kodanikud lugeda lehest ka asjakohast kuulutust:

„Käesolevaga teatan kõrgestisündinud aadlile ja austatud rahvale, et ma hakkan Pikal tänaval Cavietzeli majas nr. 77 paiknevat kondiitriäri ise edasi pidama. Seetõttu tahaksin seda äri teile soovitada, kusjuures tõotan teile, kes mind poolehoiuga austavad, head teenindamist, aga ka kõikide kondiitritoode tetellimuste täpsemat täitmist, et sel viisil uuendada ja õigustada seda usaldust, millega ettevõtet austati kohe pärast asutamist.”

Ent paraku polnud Cavietzelli enda elu niisama magus kui tema kondiitriäri toodang. Härra ja proua Cavietzelli abielu läks lõhki ning jättes äri naisele, kolis Cavietzell ära Riiga. Seal sai temast edukas veinikaupmees. Proua Cavietzell suri 1832. aastal ning maja koos kondiitriäriga pandi oksjonile. 1835. aasta algul sai uueks omanikuks Pikal tänaval juba magusaäri pidav Johann Seegrön, kes hiljem omakorda müüs äri kondiiter Conrad Raeperile. Just Raeperilt ostiski 16. mail 1864 äri ära Narva kondiiter Georg Stude.

Narvas 1839. aastal sündinud Georg Johann Stude polnud esimene magusameister suguvõsas – tema isa Georg August oli pagar. Georg Johann ei piirdunud ühe maja ostuga: aastal 1876 omandas ta ka kahekorruselise naabermaja Pika ja Pühavaimu tänava nurgal. Stude lasi need kaks maja ümber ehitada üheks suureks. Hoone, mida me tänapäeval tunneme Maiasmoka nime all, valmis kõigest kolme kuuga.

Georg Stude maja Pika ja Pühavaimu tänava nurgal. 20. saj algus. (Foto: K. Akel. Tallinna Linnamuuseum)

Stude kondiitriäris sai ka kohapeal tassi kohvi tellida ja selle juurde tükikese kooki nautida. Eriti hinnatud olid aga tallinlaste seas martsipanist kujukesed. Kõiksugu loomad ja linnud, Tallinna vaated, südamekesed, roosidega martsipanpostkaardid, isegi martsipanist grillkana. Valik oli väga mitmekülgne. Kujukesi tehti Stude juures kahepoolsete vormidega, kuhu vahele pandi martsipanimass ning kust pärast poolte kokku surumist valmis kujuke välja võeti. Reljeefsed linnavaated aga saadi juusturatast meenutava vormiga, millesse martsipanitainas sisse rulliti. Et tainas vormi külge kinni ei jääks, pintseldati seda enne toiduõliga. Valmis vormitud tooted pandi seejärel kümneks päevaks maisitärklise sisse kuivama ja kõige lõpuks maaliti rõõmsalt värviliseks. Lisaks martsipanile valmistas Stude ka erilist köhavastast karamelli ja šokolaadikohvi „Cacaovello”.

Martsipanimaalijad Stude šokolaaditehases, umbes 1927. (Foto: Tallinna Linnamuuseum)

Kuuldused Revali hõrgutistest levisid üha kaugemale ja üha kõrgemale. Nii näiteks 19. sajandi lõpul ja 20. algul tellis Studelt maiustusi isegi Vene tsaari õukond Peterburis. Stude müüs oma toodangut ka mitmele poole mujale Venemaale ja Lääne-Euroopasse. Kuulsusega kaasnes tunnustus. Aastal 1907 saadi Tallinna tööstusnäituselt suur kuldmedal ja suur hõbepokaal, Tartu näituselt grand prix, Narva 1913. aasta tööstusnäituselt Venemaa Kaubandusministeeriumi kuldmedal.

Stude martsipanikarp. 1891–1901. (Foto: Tallinna Linnamuuseum)

Stude karamellikarp. (Foto: Eesti Rahva Muuseum)

Stude šokolaadikarp. (Foto: erakogu)

Kaks aastat enne Esimese maailmasõja puhkemist võttis Georg Ferdinand Stude ehk Stude juunior oma isalt ärijuhtimise üle. 36-aastane Stude juunior oli saanud hariduse Tallinna Eraettevalmistuskoolis ja Tallinna Kaubandusgümnaasiumis. Tal ei puudunud ka erialane haridus – Stude oli käinud Moskvas Ferdinand Theodor von Einemi juures kondiitriks ja šokolaadimeistriks õppimas. Einem oli Moskvas tuntud magusavabrikant, kes ehitas 1867. aastal Moskva jõe Sofia kaldapealsele šokolaadi- ja kompvekivabriku.

Georg Ferdinand Stude

Kuna äri läks edukalt, asus noor Stude kohe pärast isalt firma ülevõtmist nii tootmis- kui ka müügiruume laiendama. 1913. aastal uued ruumid valmisidki ning imekombel on toonane uhke sisekujundus tänaseni säilinud. Georg Stude äri elas üle revolutsioonid ja sõjad ning jätkas edukalt ka Eesti Vabariigi ajal. Gustavsoni andmeil töötas 1925. aastal Stude juures 33 töötajat, aastatel 1926–1929 aga küündis nende arv juba ligi sajani. Kõike ei tehtud enam käsitsi, siin vurisesid elektrimootorid, segamismasinad, puhastus- ja hõõrumismasinad jm.

Stude tordid valmis koju kandmiseks 1920. aastad. (Foto: erakogu)

Georg Stude äri 60. sünnipäev 1924. a. (Foto: erakogu)

Ka Eesti Vabariigis pälvisid Georg Stude maiustused kõrgeid auhindu, näiteks 1927. aastal võideti Tallinna näitusmessilt grand prix. Kolmekümnendate algul Eestitki tabanud majanduskriis Studet väga ei mõjutanud, sest raskel ajal otsiti just magusast lohtu. Raske löök aga tabas firmat 1933. aastal, kui Georg Stude suri 11. septembril veremürgitusse. Äri jäi endiselt suguvõsale, selle võttis üle Alexander Reinhold Stude.

Aastal 1940 töötas Georg Stude firmas 48 töötajat, neist töölisi oli 27. Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt lõpetas ka selle traditsioonidega kondiitriäri tegevuse. Ent möödunud aegade hõng jäi Pika tänava majja alles. Siin tegutsemist alustanud kohvik Maiasmokk muutis järgnevate aastakümnete vältel tallinlaste elu magusamaks ja säilitas nii mälestust Studestki.

Pekka Erelt
Fotod: erakogu (Maiasmoka muuseumi arhiiv), Eesti Rahva Muuseum, Tallinna Linnamuuseum

Martsipanivormid, mis pääsesid hävitamisest

Kui millegagi pühendunult tegelda, siis mängib ka saatus sulle ette ootamatuid ja põnevaid leide. Nii on minuga mitmeid kordi juhtunud ja nii sai alguse minu martsipanivormide kogu. Oma kujukeste ja reljeefide valmistamiseks kasutas Georg Stude sadu erinevaid martsipanivorme. Need peegelsiledad vormid on tehtud massist, mille üheks koostisosaks oli väävel. Vorm oli kõva, ent rabe: aja jooksul on neisse löönud pragusid ja kildegi välja. See vorm ümbritseti omakorda kipsiga. Lõviosa vormidest on pärit 19. sajandist ning tehtud Saksamaal Lübecki linnas.

Suur hulk omaaegseid Stude kondiitriäri kasutuses olnud vorme jõudis hiljem Kalevi kätte, kus nendega vormitakse martsipani tänaseni. Mõni neist vormidest on eksponeeritud Maiasmoka kohvikus Stude muuseumtoas, kus maalitakse martsipani nagu vanasti. Kuid osa Stude vorme ei kulunud mitte ajas ära, vaid määrati hävitamisele pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta suvel.

Õnneks leidus inimene – kelle nime me kahjuks ei tea –, kes toimetas kümneid purustamisele kuulunud vorme kõrvale ja säilitas neid aastakümneid. Hiljem sattusid vormid karikaturisti ja poliitiku Heinz Valgu kätte. Suur etnograafia- ja vanavarahuviline Valk hoidis neid samuti palju aastaid ning ühel päeval oli mul õnn saada vormide järgmiseks omanikuks. Muidugi suurendas see minu huvi veelgi ning seetõttu olen ükshaaval vorme veel juurde hankinud. Ja muidugi proovinud nendega ka martsipani vormida.

Ent miks ikkagi jäid Stude martsipanivormid punavõimule jalgu? Minu kätte sattunud vormid on enamasti seotud ülestõusmispühadega, mõni ka jõuludega. Lihavõttemuna ja lihavõttejänes näiteks ning jõuluingel linna kohal. Inglitega on kaunistatud veel mitmed teisedki vormid. Usupühad olid aga töörahvariigis keelatud ja kaunid martsipanivormid oleks kindlasti ära hävitatud. See ei ole pelgalt minu oletus, on teada, et hulk ühel või teisel põhjusel nõukoguliku elulaadiga kokkusobimatuid Stude vorme pekstigi tollal puruks. Niisiis on tõeline vedamine, et need „vastalised” vormid on tänaseni säilinud.