Juba kiviajast peale on mesi olnud maailma eri paigus inimestele tähtis, õigupoolest kaua aega üldse ainus magusaine. Vähemalt sama pikk ajalugu on meel ravivahendina. See kõik on läbi aegade andnud põhjuse mett kõrgelt hinnata.
Mett on Eestis traditsiooniliselt võetud südasuvel – juuli lõpul, augusti algul. Meega tehti magusaks toite ja jooke, seejuures võidi magusat maitsenüanssi lisada ka soolastele roogadele. Keskaja kirjalikud allikad annavad teada mee varumisest uhketeks pidusöökideks, ilmselt nii toitude maitsestamiseks kui ka niisama nautimiseks. Näiteks 1501. aastal pakuti Tallinnas kohalikule piiskopile antud söömapeol esimese käiguna safrani, pipra ja meega maitsestatud kanepipüreed. Juba vanal ajal valmistati mesileiba ja –kooke. Piparkoogi koostises püsis mesi kindlalt veel 19. sajandil. Meega tegid eestlased magusaks soeõlut ehk soojendatud õlle ja leiva pudi, millele oli lisatud piima.
Pööningu erinumbris Hoov (2022) kirjutame meest ja meetoitudest.
Autor: Inna Põltsam-Jürjo
Illustratsioonid: Eesti Ajaloomuuseum, Eesti Maaelumuuseumid SA,Eesti Põllumajandusmuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Wikipedia
