19.–20. sajandi vahetusel tekkisid Tallinna ääremaile suvituspiirkonnad, mis kujunesid hiljem elamurajoonideks. Merivälja asum (1924) planeeriti regulaarsena maastiku järsul langusel, enamik teid rannajoonega risti, arvestades suvitajate meresuunalist liikumist ja vaadet linnale. Mere ääres kulgeval kitsal pehme kattega maanteel oli juba 1923. aastal käigus Tallinn-Viimsi bussiliin, mõned aastad hiljem pandi algus Merivälja ja Kalaranna vahelisele laevaliiklusele, mis küll peagi soikus.
1969. aastal plaaniti Meriväljaga laevaühenduse taastamist, ehitati üles vana sadamasild ja bussiliiklust silmas pidades reisijatele laeva- ja bussiootepaviljon (arhitekt Miia Masso). Karge 1960ndate arhitektuuriga paviljon paikneb suurepärase asukohaga kaldapealsel, selle ees on bussipeatuse tasku, teelaiendusel autode parkimisväljak. Nõlvalt laskub alla paraadlik trepistik. Terrassilt ja ootesaalist avaneb panoraamvaade. Erandliku funktsiooniga ja omaaegse võluva stiilinäitena rikastab Merivälja paviljon kohalikku arhitektuurimaastikku.
Pööningu suvenumbris nr 2 (26) / 2021 kirjutame Merivälja modernistlikust laeva- ja bussiootepaviljonist, mis moodustab koos muuli ja rannikualaga tervikliku 1960–70ndate maastikuarhitektuurse ansambli.
