20. sajandi esimeste kümnendite Soome modernistlikku kunsti iseloomustavad otsingud ja valikud rahvusliku ja universaalse sõnumi, uusprimitivismi ja geometrismi ning vormi- ja värvikeskse maalilaadi vahel. Eesti Kunstimuuseumi kogusse on jõudnud teosed just otsijatelt ja mässajatelt: silmapaistvatelt maalikunstnikelt, nagu Alvar Cawén, Väinö Kunnas, Jalmari Ruokokoski, Tyko Sallinen ja Yrjö Ollila, kes poliitiliselt motiveeritud rahvuslikke müüte loova kunsti asemel soovisid väljendada kunstniku sisemist kogemust ja subjektiivseid loomingulisi valikuid.
Keha ja hing
Kadrioru kunstimuuseumi väljapaneku fookuses on inimene ning kunstnike huvi inimese kehalise ja psüühilise olemuse vastu. Ühtaegu tundlikud ja robustsed on Tyko Sallineni maalid abikaasast Helmi Vartiainenist, hüüdnimega Mirri. Kunstnik kasutab abikaasa kujutamisel Prantsuse fovistidest inspireeritud erksat koloriiti ning viimistlemata üldmuljet jätvat maalitehnikat. Teadlikult lõpetamata, lohaka ja räsitud muljega teostega soovis Sallinen vastanduda kergele ja värvikale impressionismile ning raputada väikekodanlikku publikut. Esimese maailmasõja järel levisid Soomes laiemalt Sigmund Freudi teooriad naise animaalsetest tungidest ning samas haprast ja mehe tuge vajavast natuurist. Neid teooriaid ja Sallineni huvi inimese bioloogilise ja instinktiivse poole vastu peegeldavad ka portreed Mirrist poolavatud sensuaalsete huulte, puhevil ninasõõrmete ja lihtsa, mõttevaba, osati abitu pilguga.
Alvar Cawéni köitis inimese bioloogilise poole ja sotsiaalse positsiooni kõrval tema vaimne ja metafüüsiline mõõde. Cawéni modellide ilmed väljendavad hingejõudu, tavalise inimese igapäevaelu heroilisust, isoleeritust ja üksindust. Maali „Pime“ sinistes toonides foon muudab teose meeleolu melanhoolseks, mehe kõrval maas istuva lapse pilgus ja žestis on ühtaegu soojust ja lähedust, aga ka abipalvet. Sotsiaalne kaastunne ja üksiklase sentimentaalsus iseloomustasid nii kunstniku karakterit kui tema teoste põhiolemust.
Maal „Pime“ kuulus nende 88 teose hulka, mis moodustasid Soome kunsti näituse Tallinnas 22.11.-15.12.1930. Soome Kunstnike Ühingu koostatud näitus toimus vastukülaskäiguna 1929. aastal aset leidnud Eesti kunsti näitusele Soomes.
Kubofuturistlikust masinaesteetikast on mõjutatud Väinö Kunnase tantsuteemaliste maalide kehalisus. Inimkeha lihtsustub ja üldistub neil teostel puidust liigendnukuks, seostudes ühelt poolt futuristide mehaanilise ja hingetu masininimese ideega, teisalt viidates inimesele kui mängukannile ja marionetile elutantsus ja tundetulvades. Maaliseeria „Tants“ koosneb viiest maalist: „Punane tants“ (1927, Eesti Kunstimuuseum), „Hall tants“ (1928, Soome Rahvusgalerii – Ateneumi kunstimuuseum), „Kollane tants“ (1928, erakogu), „Värviline tants“ (1928, erakogu, omanik ei ole teada) ja „Must tants“ (1928, erakogu, omanik ei ole teada). Ehkki Kunnas võttis omaks n-ö jaheda pilgu ja neutraalse distantseerituse motiivi suhtes, väljendavad „Tantsu“ seeria maalid koha- ja ajaülest inimlikkust. Kunstniku hea tuttav Olavi Paavolainen on tantsude koloriiti seostanud kindlate emotsionaalsete seisunditega: „Maalil „Punane tants“ kajastub kirgede meeletu keeristorm, maalil „Kollane tants“ kuldse varjundiga mugavus, maalil „Hall tants“ vaoshoitud, harmooniline melanhoolia, maalil „Värviline tants“ burleskne, lopsakas elurõõm ja maalil „Must tants“ elamise kunst, hoiaku, poosi võidukäik, rõõm mõistuse ja tunnete mängulisest kontrollimisest ning sulandumisest.“1
Linnas ja looduses
Urbanistlikud teemad ja linnaruumi kujutamine hakkasid Soome kunstis levima 1910. aasta paiku: see oli periood, mil Helsingi arenes väikelinnast Põhjamaade metropoliks, kaasajastus nii linnakeskkond, arhitektuur kui ka linlik elustiil. Tõsi, juba 1880. aastatel olid Albert Edelfeldt ja Akseli Gallen-Kallela loonud Prantsuse naturalismist ja impressionismist mõjutatud Pariisi vaateid. Kui Prantsuse kunstnikud jäädvustasid meelsasti kaasaegse linnaelu insenertehnilisi ja tööstuslikke uuendusi, nagu teraskonstruktsioonid ja tehasekorstnad, samuti suurlinna hektilist eluolu, siis Soome kunstnikud valisid ka metropolis idüllilisi motiive. Nii kujutab Eero Snellman oma teosel „Luxembourgi aiast“ (1913) heal järjel perekondasid ning lapsehoidjaid koos hoolealustega nautimas pargi helget ja rahulikku lillleilu.
Hoopis teistsuguseid meeleolusid kannab Ragnar Ekelundi „Eeslinna tänav (Hall tänav)“. Kunstnikudebüüdi järel Prantsuse impressionismist mõjutatud Septem kunstnikerühma ridadesse kutsutud Ekelund ei pidanud impressionistide pillerkaaritavat värvipaletti endale siiski päriselt omaseks. Teda huvitas pigem ruumi konstrueerimine, erinevate sügavusplaanide (esi-, kesk- ja tagaplaan) ning vertikaalse ja horisontaalse mõõtme ühendamine. Linnaarhitektoonika lihtsustub Ekelundi käsitluses põhiliste geomeetriliste kujunditeni, jõuliselt tõusevad esile horisontaalsust ja vertikaalsust rõhutavad objektid. Kunstniku maastiku- ja linnavaated on enamasti inimtühjad, otsekui mahajäetud. Hüljatuse tunnet võimendab teoste melanhoolne meeleolu, mille Ekelund saavutab isikupärase summutatud valgusekujutuse abil.
Žanrina ei olnud linnavaade 20. sajandi alguse Soomes kultuuripoliitiliselt soositud, kuna see ei sisaldanud selget ja konkreetset rahvuslikku sõnumit. Rahvusromantiliste „Kalevala“-teemaliste teoste kõrval väärtustati ka maastikumaali, sest looduse metsikuses ja motiivide rustikaalsuses nähti ehedat soomelikkust, rahvusliku identiteedi kvintessentsi. Nii leiamegi Soome 20. sajandi esimeste kümnendite modernistlikust kunstist arvukalt arkaadseid maastikke. Kunstnikud, nagu Yrjö Ollila ja Jalmari Ruokokoski, kasutavad vabalt ja mänguliselt nii vanade meistrite motiive kui ka sajandivahetuse prantsuse modernistliku kunsti populaarseid teemasid: paradiisimaastiku, vikerkaare ja antiikmütoloogia kujundeid. Kui harmooniliste ja idülliliste ideaalmaastike kujutistest võiks oodata melanhooliat ning igatsust kaotatud paradiisi ja kuldaja järele, siis näiteks Yrjö Ollila maastikud on maised paradiisid – rõhutatult füüsilised, tajutavad ja elujõust pakatavad.
Värvide läbimurre Soome modernismis osutus lühiajaliseks, andes peatselt teed summutatud koloriidis geometriseerivale suundumusele. Kadrioru kunstimuuseumi näitusekomplektis kohtuvad ja täiendavad üksteist nii värvi- ja vormimängudest kui ka emotsionaalsest väljendusjõust kantud teosed.
Näitus „Värvide tants. Soome modernistlik kunst“ Kadrioru kunstimuuseumis 04.03.-20.08.2023. Näitusel on eksponeeritud teosed Eesti Kunstimuuseumi, Soome Rahvusgalerii – Ateneumi kunstimuuseumi, HAM Helsingi kunstimuuseumi ja Didrichseni Kunstimuuseumi fondidest ning erakogust.
Kerttu Männiste
Illustratsioonid: Eesti Kunstimuuseum, HAM Helsingi kunstimuuseum, Soome Rahvusgalerii – Ateneumi kunstimuuseum
1 O. Paavolainen, Kaupunki tulee… Väinö Kunnaan muistonäyttelyn johdosta. – Tulenkantajat 3, 1930 (03.02.1930), lk 35.
Tyko Sallinen. Mirri. 1910. Õli. HAM Helsingi kunstimuuseum, Leonard ja Katarina Bäcksbacka kogu. (Foto: HAM / Hanna Kukorelli)
Ragnar Ekelund. Eeslinna tänav (Hall tänav). 1915. Õli. HAM Helsingi kunstimuuseum, Leonard ja Katarina Bäcksbacka kogu. (Foto: HAM / Sonja Hyytiäinen)
Yrjö Ollila. Maastik Korpilahtis. 1913. Õli. Soome Rahvusgalerii – Ateneumi kunstimuuseum, Herman ja Elisabeth Hallonbladi kogu. (Foto: Soome Rahvusgalerii / Matti Janas)
Alvar Cawén. Pime. 1926. Õli. Eesti Kunstimuuseum. (Foto: Eesti Kunstimuuseum / Stanislav Stepaško)
Väinö Kunnas. Punane tants. 1927. Õli. (Foto: Eesti Kunstimuuseum / Stanislav Stepaško Eesti Kunstimuuseum)
Eero Snellman. Luxembourgi aiast. 1913. Õli. Soome Rahvusgalerii – Ateneumi kunstimuuseum, Herman ja Elisabeth Hallonbladi kogu. (Foto: Soome Rahvusgalerii / Yehia Eweis)
