Urve Küttner (snd 1941) on Eesti kunstiväljal aktiivselt tegutsenud üle poole sajandi. Tema isikunäitus „Kristallisatsioonid“ Adamson-Ericu muuseumis heidab pilgu kunstniku otsingutele erinevates valdkondades kogu ta loometee jooksul. Küttner on Eesti kunstis silmapaistvalt laia ampluaaga metallikunstnik, kes on kirgliku, teravmeelse ja mängulusti hindava katsetajana tegelenud mitmesuguste materjalide ja tehnikatega. Teda on paelunud julge piiride nihutamine eri kunstižanride vahel – kunstniku loomingus on uuenduslikku tööstusdisaini Tallinna Juveelitehases, suuri skulpturaalseid vorme, filigraanselt hõrku juveliirikunsti, moedisaini, kontseptuaalseid ehteid ja projekte, ehteinstallatsioone ning monumentaalseid roosteprotsessiga mängivaid maale metallil.
Küttner lõpetas 1967. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (praeguse Eesti Kunstiakadeemia) metallikunstnikuna ning töötas seejärel kuni 1976. aastani disainerina Tallinna Juveelitehases. Ta on Eesti kodudes läbi aastakümnete armastatud söögiriistade sarjade „Elegant“ ja „Arnika“ autor. Mõlemad sarjad kuuluvad vaieldamatult Eesti tööstusdisaini kullafondi ning on endiselt tootmises. Sarja „Elegant“ kuulub 34 erinevat eset, millega saab katta ka kõige nõudlikuma ja pidulikuma mitmekäigulise roogade valikuga laua. Sari „Elegant“ oli niivõrd populaarne, et sarja kuuluvaid teelusikaid toodeti parimatel aegadel miljon tükki aastas. Sarjas „Arnika“ on 8 eset kohvi- ja teeserviisi juurde ning magustoidu pakkumiseks. Sarja „Arnika“ kavandamine ja töösse võtmine esitas nii kunstnikule kui tehasele ning sealsetele meistritele väga suuri ja põnevaid tehnilisi väljakutseid. Selle tootmisse võtmisel juurutati Tallinna Juveelitehases uudse tehnikana hõbedavalu.
Kuigi näituse fookus on eelkõige Küttneri vabaloomingul, on eksponeeritud ka tema disainitud Tallinna Juveelitehase tooteid, mis pakuvad külastajaile toredat ja üllatavat äratundmisrõõmu, et niivõrd fantaasiaküllase ja huvitava vabaloominguga kunstnik on ka meie kodudes olevate tuttavate ja armastatud söögiriistade sarjade autor.
Juveelitehases töötamise ajal alustas Küttner aktiivselt ka vabaloominguga – ehete ja suurte dekoratiivsete metallvormide loomise ning järjepideva esinemisega näitustel. Juveelitehas võimaldas kunstnikele ühe loomingulise päeva nädalas ning sealsete tehniliste seadmete ja meistrite abi kasutamise. Tehases disainerina töötamise aega on kunstnik ise nimetanud „teiseks ülikooliks“, mis õpetas otsingute ja eksperimenteerimise julgust ning järjekindlust oma ideede elluviimisel. Seejärel töötas ta 1976. kuni 2018. aastani Eesti Kunstiakadeemia õppejõuna.
1970. aastate lõpust alates pühendus Küttner oma stiili otsides tehniliselt väga nõudliku ja eesti kunstis haruldase akenemailtehnika (plique-a-jour) kasutamisele. Tehnika leiutati 6. sajandil Bütsantsis ning levis nii Lääne-Euroopasse kui ka Jaapanisse. Tehnilise keerukuse tõttu vahepeal unustuse hõlma jäänud akenemail sai uue tähenduse juugendperioodil. Urve Küttner õppis akenemailtehnikat kasutama kirjanduse põhjal katsetades. Teda võlus vitraažiga sarnase väljenduslaadi toomine ehteloomingusse. Suureks väljakutseks oli kunstnikule tõeliselt suuremõõtmeliste hõbetraadist raamistikul ehete säravatooniliste ja läbipaistvate emailpindade saavutamine. 1990. aastate alguses lõi ta oma dekoratiivsete akenemailitehnikas ehete juurde moekollektsioone, mida esitleti ka Pariisis ja New Yorgis.
Küttnerit on köitnud ka teine meil suhteliselt vähekasutatud tehnika smoorimine, kus kõrgel temperatuuril saavutatakse tulega hõbeda pinna rustikaalne põlemise-sulamise efekt. Ääretult võimsa emotsionaalsusega on kunstnik seda kasutanud ehete komplektis „Mõeldes Ukrainale“ 2022–2023. Erksa närviga kaasaja sõjaõudu peegeldades kumab neis läbi ka kunstniku isiklik mälumaastik Tallinna pommitamisest 1944. aastal, mil ta vaid 3-aastasena kodu kaotas.
Urve Küttneri autoritehnikaks on ülipeen ruumiline hõbeniidi põimimine, mida ta täiendab vääriskivide, pärlite, emailitilkade ja muuga. Sel moel loob ta ehteid nii kandmiseks kui ka oma installatsioonidele.
Küttnerit huvitab ehe eelkõige kui tugev sõnumikandja. Sajandivahetuse paiku leidis tema loomingus aset radikaalne pööre: kunstnik hakkas tegelema rafineeritud kontseptuaalsete ehteinstallatsioonidega, luues mitmekihilisi tähendusvälju ning esitledes oma ehteid dialoogis kultuuri- ja kunstiajaloost laenatud visuaalsete tsitaatidega. Ehetega lugude jutustamisel on talle oluline lähteallikas ka konteksti nihestamine, mäng sõnadega ja nende ambivalentsusega.
Küttneri ehtesari „Pühendus Ede Kurrelile“ valmis 1997. aastal. Hõbedast filigraankübar ja kalliskive peitvad ridikülid on kui metafoorsed portreed eesti ehtekunsti ühest rajajast Ede Kurrelist. See on kunstniku tänupühendus ja kummardus oma õpetajale. Sellest sarjast alates on käekott kui paljutähenduslik sümbol Küttneri loomingu üks võtmemotiive. Samast sarjast sai alguse ka teda tänini köitev pühenduste temaatika. Nii on ta vaadelnud Eesti madonnadena olulisi naisi meie kultuuris ning paljusid talle tähenduslikke loojaid. Kõige pikaajalisemaks on kujunenud Küttneri loominguline dialoog Paul Delvaux’ga. Teda on paelunud nii Delvaux’ sulniste naiste poeetilisus kõnekas ruumitühjuses kui ka kunstniku teoste pealkirjad – neidsamu pealkirju kasutades sekkub Küttner oma ehete metafoorsusega aktiivselt Delvaux’ maalide tõlgendusse.
Käesoleval aastal valmis „Pühendus Peeter Mudistile“ – heale kaasteelisele ERKI päevilt, kelle suhtumine maailma, kunsti, värvi ja valgusesse on Küttnerit tugevalt puudutanud.
Vääriskivide kõrval on kunstnikku võlunud ka kodumaine paekivi oma geoloogilise rikkuse ja tekkelooga. Tema tõeliseks signatuurmaterjaliks on aga kujunenud merevaik. Õppejõuna tööd alustades valis Küttner 1979. aastal oma uurimisteemaks Baltimaade merevaigu, millest tal ilmus 2022. aastal ka raamat. Merevaik oma aegade ladestusi peitva tekkeloo, hilisemate folkloorsete tähenduste, iga tüki ainulaadse koostise ja koloriidiga on innustanud teda looma ehtekomplekte ja kontseptuaalseid sarju. Merevaiku esile tõstma innustas teda seegi, et ajaloos niivõrd hinnalist materjali oli toona pigem triviaalseks suveniiriks peetud. Küttneri järjekindlus merevaigu uurimisel ja piiritu loomingulisus selle käsitlemisel on kaasa aidanud merevaigu ümbermõtestamisele ja taasväärtustumisele Eesti kunstis.
Eri juveliiritehnikaid peensuseni valdav Küttner jõudis 2010. aastal enda sõnul õhkõrnast hõbeniidist sooraua roosteni, asudes teostama monumentaalseid roostese pinnaga metallmaale. Roostekujunditega töid loob ta metallplaadile puistatud soolakihil pintsliga maalides ja suhkrut, suhkrustatud jooke ning muid toiduaineid lisades. Rooste tekitamiseks kasutab Küttner kontseptuaalselt vaid toiduaineid ja kodukeemiat ning korrosiooniprotsessi peatamiseks akrüülvärve.
Urve Küttneri töödes on koos erakordne tundlikkus ja vitaalsus. Tema mitmekülgne ja fantaasiaküllane looming pakub vaatajale inspireerivat kaasamõtlemise ruumi. Teda on pärjatud 1998. aastal Kristjan Raua nimelise aastapreemiaga ning kahel korral, 2001. ja 2016. aastal, Ede Kurreli nimelise kunstipreemiaga.
Autor: Kersti Koll
Fotod: Eesti Kunstimuuseum, erakogu
Illustratsioonid:
