Ajalooliselt on puuviljandus olnud Eestimaal piiratud. Põhjusi oli mitmeid, peamisteks takistusteks nii karm kliima kui ka metsloomade sage esinemine, samuti sobilike viljapuude ja taksonite vähesus, puudulikud teadmised aiandusest ning pidevad sõja- ja katkuperioodid, mis ei võimaldanud sellise pika ja aeganõudva tegevusega nagu puuviljandus intensiivselt tegeleda. Tihti võis esineda küll puid, aga saaki sobiliku sordi õietolmu puudumise või õiepungade külmumise tõttu ei saanud. Esimesed teadaolevad ülestähendused puuviljandusest Eestimaal pärinevad alles 13. sajandist. Võimalik, et seda esines varemgi, aga kuna kirjalikud andmed puuduvad, siis võib loota, et neist veel leitakse tõendeid arheoloogiliste kaevamistega.
Aastasadade jooksul jõudis aiandus koos puuviljandusega ka Palmse mõisa maadele. Juba 1753. aastal koostatud mõisaplaanil on geomeetrilis-sümmeetrilises prantsuse stiilis puuviljaaed, mida algselt piiras puittara, kuid juba 18. sajandi lõpus paekivimüür, mis tagas soodsa mikrokliima ja kaitse metsloomade eest. Aias olid veel suur kasvuhoone, lavatsid ja oranžerii, kus kasvatati eksootilisi kultuure. Oletatavasti kasvas tollal aias kuni 100 viljapuud.
Pikemalt saab Palmse mõisa puuviljaaiast lugeda Pööningu erinumbrist Hoov.
Autor: Jaak Kaasiku
Illustratsioonid: Virumaa Muuseumid SA
