Tekstiilitööstusel on Eestis läbi aegade olnud mõjuvõimas ja ulatuslik positsioon. Nagu tööstus laiemalt, on see mänginud olulist rolli Eesti linnastumises. 19. sajandil asutati mitmeid villa, puuvilla ja linaga tegelevaid ettevõtteid ja 20. sajandi alguseks oli tekstiilitööstus kasvanud üheks suuremaks siinseks tööstusharuks ja tööandjaks. Ka 1980. aastatel oli see Eesti suurim tööstusharu, mis andis veerandi tööstustoodangust ja tööd kokku ligi 40 000 inimesele. 21. sajandi alguseks kahanesid need näitajad poole väiksemaks, kuid tekstiilitööstus eksisteerib Eestis ka tänapäeval, ehkki varasemaga võrreldes oluliselt muutunud kujul.
Tekstiilitootmise algus Eestis
Eesti tekstiilitootmise ajalugu on pikk ja tihe. Käsitelgedel kudumise traditsiooni kõrval asutati siin industrialiseerimise käigus mitmeid manufaktuure juba 18. sajandi lõpul, aktiivsem tekstiilitööstuste areng algas 19. sajandil. Sajandi esimesel poolel tähendas villatöötlemine peamiselt kalevi tootmist, sajandi teisel poolel lisandus ka kammvillkangaste valmistamine. Kalevitoodang läks suuresti Vene sõjaväe tarbeks ja selle tootjaid oli Eestis rohkelt, eesotsas vabrikutega Narvas, Sindis ja Kärdlas. 19. sajandi alguses muutus oluliseks ka puuvillariide tootmine, suuremad ettevõtted selles valdkonnas olid Balti ja Kreenholmi manufaktuur. Sajandi keskel tekkis Venemaa kõrgete tollide tõttu soodne pind linatööstuse arenguks. 20. sajandi alguses oli nõudlus linase riide järele nii suur, et mitmed seni vaid puhastamise ja ketrusega tegelevad ettevõtted alustasid ka kangaste kudumist, rajati uusi linavabrikuid Pärnus, Rakveres, Viljandis, Narvas. Samal ajal alustati Kreenholmis ka satiini, musliini, batisti ja muude kangaliikide tootmist. 1930. aastateks ilmusid seniste toorpuuvillakangaste ja bjassi kõrvale kaliko, moleskiin, sarž, damast, vuaal, tüll, šifoon, domestiks, žakaar jpm, lisaks trükitud kangad. Tootevalikus loetleti üle 80 eri kangaliigi.
Uuendused 20. sajandi alguses
Sajandi alguses alustati uudsena ka tehiskiu – kunstsiidriide tootmisega. Nii näiteks tegutses Hiiumaal 1912. aastast lühiajaliselt Moskva lähistel paikneva ettevõtte haruna vabrik La Viscosa, mis oli planeeritud suurimaks kohalikuks tööandjaks, kuid maailmasõja puhkedes paraku suleti.
Iseseisvunud Eesti riigis asutati järjest uusi väikseid tekstiilitootmise ettevõtteid. Üheks suuremaks ja stabiilsemaks kujunes 1920. aastal trikootööstusena asutatud ettevõte Rauaniit, mille toodangus hiljem silmkoetoodete osakaal küll vähenes.
Väiksema puuvillast lõnga ja riiet tootva ettevõttena tegutses aastatel 1923–1930 Tekstiilivabrik Textil. Villast, siidist ja segumaterjalidest kleidi- ja mantli- ning voodiriideid toodeti erinevate trikoo-, pitsi- ja sukatoodete kõrval tekstiilivabrikus Oskar Kilgas. 1932. aastast hakati tekstiili tootmisega tegelema esialgu vaid müügile keskendunud ettevõttes Vennad Tofer. 1929. aastast sai loa alustata linase, puuvillase, siidi, pool- ja kunstsiidi tootmisega tekstiilitööstus Tekla, mis on 1930. aastatest tuntud eelkõige riidekaupluste poolest. Siidi kõrval oli ettevõtte oluliseks tootmisharuks mööbliriide valmistamine. Siidi tootmisega tegutses ka 1935. aastal asutatud Tallinna Siiditööstus. Dekoor kujundati Venemaal.
Kreenholmi Manufaktuuri sajandi alguse kangakujundused pärinesid Venemaa vabrikutest. Ka teiste tollal tegutsenud suuremate ettevõtete nagu Rauaniit ja Sindi Tekstiilivabrikute Ühisus kangakujunduste päritolu kohta võib arvata, et suur osa neist võeti üle teistelt tootjatelt.
Riigiettevõtted
Pärast Teist maailmasõda riigistati enamik varasemalt asutatud tekstiiliettevõtetest. Sellele vaatamata võib rääkida omamoodi järjepidevusest. Sõja järel riigistatud tekstiiliettevõtted koondati esialgu kohaliku tööstusministeeriumi alluvusse ning muudeti 1963. aasta majandusreformi käigus tehaseteks ja vabrikuteks. Nii sai Rauaniidist Punane Koit, Sindi kalevivabrikust 1. Detsembri nimeline tekstiilivabrik, Keila manufaktuurist vabrik Keila, Pärnu Linatööstusest Linakombinaat jne. Asutati ka uusi ettevõtteid nagu Mistra ja Tekstiil jt.
Ettevõtete spetsiifika järgi jagunesid need mööbli,- rõiva- ja dekoratiivkanga tootjateks. Ühel ettevõttel oli sageli mitu tootmissuunda ja tavaliselt läbiti kogu tootmistsükkel oma ettevõttes, alates lõnga ja kanga valmistamist kuni viimistluseni. Nii toodeti Pärnu Linavabrikus mööbli- ja dekoratiivkangaid, Kreenholmis mööbli- ja trükikangaid, Tartu ettevõttes Areng rõiva- ja mööblikangaid, Keilas peamiselt kleidi-, kostüümi- ja ülikonnakangaid, Sindis trüki- ja mantlikangaid ja villaseid tekke. Aja jooksul võis tootmisspetsiifika ka muutuda. Nii katkes trükikangaste tootmise traditsioon Sindis ning sisseseade ja spetsialistid viidi 1960. aastatel Kreenholmi manufaktuuri. Rauaniidi ehk hilisema Punase Koidu trükiosakond viidi 1960. aastate keskel üle ettevõttesse Marat.
Kunstniku roll
Kunstniku otsene mõju toodangu kujundamisele polnud 20. sajandi alguskümnenditel kuigi nähtav, ehkki tekstiilieriala õpetamiseks oli toona mitmeid võimalusi. Hariduses keskenduti eelkõige käsi- ja mitte vabrikutööle ning seda ka 1914. aastal asutatud Riigi Kunsttööstuskoolis. Kahe sõja vaheline periood ja sel ajal toimunud muutused turgudel sundisid senist tootmist ümber korraldama. Oluliseks kujunes senise toorriide tootmise kõrval ka selle viimistlemine, kujundamine.
Kujundaja liitumist tekstiilitööstusega saab jälgida 1950. aastate algusest, seoses suurema tähelepanu pööramisega argikeskkonna kujunduslikule poolele ja sai alguse laiem kunstnike tööstusesse suunamine. Nii oli see ka tekstiilitööstuses. Mitmeid töötasid seal kohustuslikud kolm aastat ja alustasid hiljem siiski vabakutselise elu. Mõned jäid siiski pikemaks ja vahel suutis kunstnik vabrikutöö kõrvalt ka aktiivselt näitusetegevuses osaleda. Tegu ei olnud kaugeltki vaid toodangu dekoratiivse poole kujundamisega, vaid spetsiifilisi teadmisi nõudva tegevusega väga erilistes tootmistingimustes. Vabrikutesse tööle suunatud lõpetanud ei olnud kõrgkoolist saanud vajalikku ettevalmistust. Toimusid küll tööstuspraktikad, kuid õpiti valdavalt töö käigus.
Riiklik Kunstiinstituut oli põhiline kunstnike koolitamise keskus, kuid kunstnikena töötas ettevõtetes ka teiste koolide lõpetajaid, seda eelkõige Kreenholmi Manufaktuuris, kuhu tuldi muuhulgas Moskva ja Leningradi koolidest.
Kunstnike töö oli ettevõtteti erinevalt reglementeeritud, kuid enamasti tähendas see kuus kindla arvu kavandite esitamist. Tavaliselt määras peakunstnik, mida keegi kunstnikest pidi tegema, kehtisid erinevad normid. Kavand tuli teha mõõdus 1:1, teostada käsitsi, guašš- või vesivärvidega. Vajadusel kooti kanganäidised väikestel käsitelgedel. Kangaste väljatöötamisel olid abijõuks kogenud dessinaatorid. Paljud kunstnikud omandasid ka ise töö käigus kangaste konstrueerimise oskused.
Kunstniku kavandite hindamiseks oli välja töötatud kunstinõukogude süsteem. Uue toodangu esmane arutelu toimus ettevõttes tootmise juhtidega, vaadati üle, kas ideed on teostatavad. Kunstinõukogud toimusid ka kord kuus või kvartalis kas Tallinnas kergetööstusministeeriumis või sõitsid nõukogu liikmed ettevõtetesse kohale. Lisaks toimusid kaks korda aastas üleliidulised kunstinõukogud kas Moskvas või olenevalt allumissuhtest mõne teise liiduvabariigi ettevõtetes. Neil osalemine ja oma ettevõtte toodangu „kaitsmine” võimaldas näha teiste ettevõtete sortimenti ja oli oluline silmaringi avardamise võimalus. Kuna kogu protsess kavandamisest tooteks oli pikaajaline, ei saa rääkida moe või uute värvitrendidega arvestamisest. Kunstnikud pidid pigem sageli arvestama ebakvaliteetse materjali ja puudulike tootmistingimustega, oluline oli kvantiteet, mis seadis valikutele oma kindlad piirid. Seega realiseerus vaid osa kunstnike potentsiaalist ja ei kujunenud välja klassikat, millele täna uhkusega viidata.
Piiritaguses tekstiilitööstuses toimuvaga oldi kursis Kaubanduspalati, Kergetööstusministeeriumi või Infoinstituudi vahendusel. Seal töötasid inimesed, kes varustasid ettevõtete kunstnikke nn kogutud materjaliga – välismaiste kanganäidistega ja moeajakirjade väljalõigetega. Kunstnikel oli nädalas reeglina üks vaba loominguline päev ja võimalused loomingulisteks komandeeringuteks.
Eesti taasiseseisvumisel suurtööstused lagunesid. Mitme omanikuvahetuse käigus muutsid ettevõtted oma eesmärke või lõpetasid tegevuse hoopis. Paralleelselt toimus ka tekstiilitootmise liikumine Euroopast väljapoole.
Tänaseks on tekstiilitööstuse profiil muutunud, ei ole enam suuri kombinaate, millesse on kaasatud kogu tootmisprotsess alates lõngast kuni lõpptooteni. Oluliselt on muutunud turg ja nõuded toodetele.
Autor: Kai Lobjakas
Illustratsioonid: Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
