Nõukogude ajal samastus eramaja ja sinna juurde kuuluva aia omamine unistusega peremeheks olemisest omal maal, isegi kui linnade eramukrundid ei olnud suuremad kui 600 m². Kümned tuhanded kortermajade elanikud soetasid võimalusel normeeritud hooneehitusvõimalusega aianduskrundi, mida 1950. aastate keskpaigast alates linnalähedastesse piirkondadesse planeeriti ja kus sai pideva defitsiidi kiuste kasvatada lisa toidulauale ning olla vähemalt kevadest sügiseni linnast eemal, harjumuspäraselt näpud mullas. Olid ju valdav osa uusi linnaelanikke alles esimese põlvkonna linlased, kellel kõik põllutööoskused varasemast olemas.
Mujal maailmas olid modernistlikud maastikukujunduse ideed hakanud levima juba 1920.–1930. aastail, leidmata pikkade ajalooliste traditsioonidega Euroopa riikides kuigi kiiret poolehoidu. Kuna Eestis tuli okupatsioonijärgselt arvestada kehtiva ametliku programmi ning riikliku maaomandiga, oli siin modernistlikku maastikukujundust kergem ellu viia kui näiteks tugevate aianduslike traditsioonide, omandisuhete ning klassivahedega Euroopa riikides.
Pööningu sügisnumbris 3 (22) / 2020 kirjutame nõukogude perioodi aiakujundusest.
Autor: Heli Nurger
Fotod: Eesti Filmiarhiiv, Eesti Rahvusarhiiv
