Regulaarpark kui paradiisiaed,
valitseja ülistamise ja maisete mõnude paik
Inimese soov kaunistada oma elupaika kunstipäraselt kujundatud loodusega püsib juba aastatuhandeid. Erinevate aiakunsti traditsioonide voorustest ja omapäradest siinkohal ei hakka kirjutama, küll aga käsitleks põgusalt barokkajastu pargikunsti, mis levis Euroopa põhjapoolsetes maades ning avaldus Eestimaal kauni Kadrioru pargiansamblina.
Alustuseks veidi fakte. 19. juulil 1718. aastal jõudis Kronschlotist Tallinna reidile kahekümne kahest alusest koosnev Vene eskaader, mida juhtis Peeter I isiklikult. Tuldi kaheks nädalaks. 22. juulil oli valitseja oma mereäärse maavalduse, nn „Renteli õue” aladel. Tsaari välipäevikus on selle päeva kohta, mida peetakse ka Kadrioru sünnipäevaks, lakooniliselt kirjutatud: „Valitseja oli oma linnataguses majas, mõõtis kohta lossi vundamendile ning pargile, mille jaoks oli Peterburist kaasa võetud arhitekt Michetti.”
Sujuvate astangutena mere poole laskuv ala Lasnamäe paeklindi jalamil inspireeris valima uue lossiansambli jaoks samasugust itaaliapärast skeemi nagu alates 1710. aastal rakendati Peeter I soovil Peterhofis. Siingi sai kujundada erinevatel tasanditel paikneva mitmeosalise regulaarpargi ja casino ehk villa tüüpi suvelossi astangu serval. Regulaarpargi ala aga hõlmas vaid umbes kaheksandiku kogu tsaari siinsest haljasmaast, millel pidi valdavalt säilitama loodusliku ilme. Ansamblit ühendavaks elemendiks oli vesi – Ülemiste järvest juhiti vesi kanalit mööda Lasnamäe nõlvani, kus see maalilise kaskaadina laskus alla Katariina trepi kõrval (umbes Kumu kunstimuuseumi asukohal). Kanalite ja maa-aluse torustiku kaudu jõudis vesi tiikide ning purskkaevudeni. Keeruliste „vetemängude“ loomiseks saadeti Tallinnasse mitmeks aastaks tuntud purskkaevumeister Giuliano Beretini koos abilistega. Purskkaevud töötasid vaid loomuliku veesurve abil, ilma mehaaniliste lisaseadmeteta. Kahjuks lõhuti see unikaalne süsteem, milletaoline on säilinud vaid Peterhofis, juba 19. sajandil, torudki kaevati maast välja ja müüdi vanarauaks.
Kadrioru regulaaraed jagunes Alumiseks ja Ülemiseks aiaks, viimane asus omakorda kahel erikõrgusel astangul – vahetult lossi taga asus külgedelt sammasgaleriiga piiratud värvirohke ja pidulik Lilleaed. Kõrgemal, dekoratiivse Miraaži seina taga peitis end kolme tiheda puuderea vahel avar saarikuga Miraažitiik. Selle kohal asub tänapäeval Presidendi Kantselei roosiaed. Lilleaed on ainus Kadrioru regulaarpargi osa, mis on rekonstrueeritud ning avatud 2000. aasta juulis. Alumise aia regulaarne ilme hakkas hägustuma juba 18. sajandi teisel poolel, mil lakkas toimimast purskkaevude süsteem ja pügamata puud kasvasid üle. Seetõttu saame toetuda Alumise aia kunagise ilme ettekujutamisel kirjalikele allikatele ja üksikutele ehitusperioodi joonistele.
Regulaarpargi rajamiseks tuli esmalt maha võtta puud vana juurdepääsutee ääres ja osa vana tammesalu servast, eemaldada rändrahnud, tasandada pinnast, kaevata süvendeid aeda piiravate kanalite jaoks. Septembri alguseks valmisid tiibhoonete vundamendid ning osa kanalite süvenditest. Michetti abiline arhitekt Gaetano Chiaveri maalis 9. septembril linnulennult akvarellpildi ehitustandri alaga.
Kadrioru pargi esialgse väljanägemise kohta on kõige olulisemaks allikaks Gaetano Chiaveri koostatud kevadtalvine puude istutamise plaan aastast 1719. Sellel ei kajastu mitte ainult alleed ja istutatud puud, vaid põhimõtteliselt on tegemist Alumise aia projektiga, millel on ära märgitud ka veel ehitamata rajatised, näiteks lustlad ja sillad. Siin on markeeritud kanalite ja lossi vahele jääv pargiala kompositsioon: lossi kesktelje suunaline peaallee kahe laiendiga alleede ristumiskohtades, veel kaks laia ning kaks kitsast pikialleed, nendega täis- ja veerandnurga all ristuvad põikialleed, mis jagavad ala korrapärasteks boskettideks ning parteriteks. Alumine aed lõppeb poolkaarega, mida liigendab kolmharkallee. See kordab väiksemas mastaabis Versailles´, Herrenhauseni, Strelna Ülemise aia jmt parkides esinevat skeemi. Lõpmiku poolkaare keskosa näib lausa nõudvat purskkaevu, mis ka üsna pea ehitati – tänapäeval on purskaaevu vundament maa all hästi säilinud. Kolme peamise pikiallee ristumiskohtadele on jäetud kümme „taskutega” sõõri.
Alumist aeda pidid hakkama täies pikkuses ääristama võregaleriid ehk „poolkaetud teed” ronitaimedega, peaallee pidi saama kaks ümarbasseiniga purskkaevu, kahele külgalleele neli. Pole ka raske mõista, et „taskud” purskkaevubaseinide ümber on määratud võrelehtlate paigutamiseks, milles paikneksid kas istepingid või dekoratiivskulptuurid. Kanalite ja võregaleriide vahel pidi olema mitme puudereaga alleed. Hilisematel plaanidel lisandub Alumise aia lõppu katustatud kaargalerii koos kolme paviljoniga. Sammasgaleriid ehitati 1724. aasta suvel ja nende lähimaks eeskujuks võib pidada Peterhofi Suure kanali lõppu mere äärde Michetti projekti järgi ehitatud „Kõveraid galeriisid”.
Juba 19. juunil 1719 väljendas Peeter I oma rahulolu Alumise aia edenemise üle, kirjutades Katariinale admiralilaeva Ingermanlandia pardalt: „Uus aed on üpris kena ja puud on mere ehk põhja poolt täitsa hästi istutatud, aga lõuna pool tuleb vaata et kõik asendada […]. Tõtt öelda, see saab imeasi olema, kui valmis saab!”
Alumise aia haljastusest annab ülevaate aednik Ilja Surmini aruanne: „Alumine aed mõõtmetega 128 × 70 sülda (Vene süld = u 2,31 m) omab 10 parterit. […] Parteritesse on istutatud mättad ja lilled: tulbid, pojengid, nartsissid, roosipõõsad. Aias on 60 puust postamenti, millele asetatakse urne lilledega, samuti 18 poolringikujulist aiamajakest […]. Nende kõrvale on istutatud koolutatud pärnad ja vahtrad, sisemuses asuvad traadiga põimitud puidust võred. Aias on pärnaspaleerid, mille alla on istutatud mitmesuguseid metsapuid. Aia ümber on tihedad hekid 5 alleena, milles kasvab 622 puud: 340 vahtrat, 177 pärna, 50 saart, 24 jalakat, 1 tamm. Alumise aia külgedel on kividega vooderdatud kanalid […].”
Kadrioru regulaarpargi algupära mõtestades tuleb kindlasti silmas pidada tellija Peeter I eelistusi ja eelnevat kogemust. Tsaari lapsepõlv möödus Kremli ja Preobraženskoje aedades, mis olid rajatud Hollandi barokkaedade eeskujul ning seal inimkäega kujundatud looduse rüppes toimusid ka koolitunnid. Pargikunstis hindas Peeter ülekõige just valgustuslikku aspekti, alustades oma riigi- ja elukorralduse reforme just aiakunsti kaudu. Nii kirjutas Simeon Polotski: „Nagu aedvili saab oma toidet veest, nii inimene ammutab tarkust Jumalasõnast, et sellest heategude vili võrsuks“. Aed pidi pakkuma naudingut mitte ainult nägemis-, vaid ka kuulmis-, haistmis- ja maitsemeelele. Need kõik andsid alust imestada ja imetleda jumaliku maailmakorra tarkuse üle.
Lapsepõlvekogemusi kinnitas ka välisreisidel saadud kogemus. Kusjuures Versaille´ga võrreldes palju enam mõjutas Peetri maitset Hollandis ja Saksa linnades nähtu, eriti Hannoveri lähedal asunud Herrenhausen, mille hollandipärast rohkete vetemängudega regulaarset parki ta imetles. See vastas põhijoontes juba 17. sajandist üldlevinud arusaamale ideaalaiast, mille sõnastas André Mollet raamatus „Le jardin de plaisir” (Lõbustusaed), mis avaldati 1651. aastal. Ideaalne aed pidi olema malelauda meenutav, koosnedes korrapärastest, valdavalt piklikest ristkülikutest, millel kaarjas lõpmik. Aia pikkus olgu vähemasti kolmandiku võrra suurem kui laius. Keskne allee aga olgu nii maja ees kui taga, mis omakorda tingib regulaaraia kaheosalisuse: eesaed ja tagaaed ehk alumine lossiesine ning ülemine aed lossitagusel terrassil.
Ühtlasi seostub pargi hierarhiline korrastatus ja rõhutamine lossile ning sirgele keskteljele absolutistliku ajastu valitsejakultusega. Otsekui monarhi auks on looduse kaootiline stiihia täielikult allutatud arhitekti-demiurgi ümberkujundavale, korrastavale tahtele, saanud paraadisarnaseks lavastuseks, mille kõik osalised osutavad au valitsejale. Aiakunsti rolli valitseja imago ja staatuse jaoks toonitab ka Mollet: „Jumal pole kunagi end inimestele selgemini ilmutanud kui Maalima loomisel tehtud töödega, mis ühtviisi tõestavad tema võimu ja tema heldust: kuid kuigi me Valitseja peegeldub ja avaldub kõigis tema loodud olendeis; ometi näib, et tema Tahe, (mis on, õiguse poolest, mitte midagi muud, kui see, mida me nimetame looduseks), pole kusagil mujal loonud nii palju Iluduse sorte ja nii palju erinevaid liike, kui selles, mida kogu Taimestik meile pakub, nimelt puud, põõsad ja muud taimed; nende lehtede, lillede, puuviljade ja seemnetega, mis pakuvad meile nii palju rõõmu nende siledate läikivate lehtede, värvide, meeldivate aroomide mitmekesisusega, et pole ühtegi meie meelt, mis poleks nende poolt hurmatud. Ja kuigi loodus varustab meid kõige selle mitmekesisusega, on see algselt siiski talupoeglikult segane, mis takistab selle ilu täiel määral esiletoomist. Kuid kui kunst aitab seda head Ema ja seab kõik need taimed vastavalt kunstipärasele korrale, siis ilmub loodus seaduspärasena, mis ei riiva ei mõistmist ega nägemismeelt, vaid pakub imelist rahulolu ja naudingut ning aitab kaasa suurimate monarhide ja vägevate printside rõõmudele, kes ei leia ühtegi tegevust meeldivama, rohkem tervislikuma ja lohutavama, kui aia rüpes nii keha kui vaimu värskendamine pärast poliitiliste tegude vaeva.“ (André Mollet. The Garden of Pleasure. 1670)
Lossi arhitektuuri stiilist lähtuvat korrapära ootab veel Kadrioru Alumine aed, et pakkuda jalutajatele vaheldusrikkaid vaatevälju, lõhnade, faktuuride, helide ja värvide harmoonilist orkestrit. Milliseks see kujuneb – saame näha juba varsti, kui toimub Alumise aia arhitektuurilahenduste konkurss.
Aleksandra Murre (Kadrioru kunstimuuseum)
Fotod: Kadrioru kunstimuuseum, Stanislav Stepaško, Meeli Küttim
