Sõnu šikk ja noobel kasutatakse tänapäeval harva, selle asemel öeldakse nüüd glamuurne. Ometi on tähendustes üsna oluline vahe, sest glamuur viitab välisele särale, šikk ja noobel aga lisaks sisemisele hoiakule. Karin Siim-Juse (1911–1989) moejoonistusi ja teatrikostüümide kavandeid iseloomustab just too kaduma kippuv sõnapaar.
Kutsuv teatrimaailm
Tartust pärit Karin Juse astus 19-aastaselt kunstikooli Pallas, kus ta vanem õde Viida oli juba kaks aastat tudeerinud.* Karin õppis algul Jaan Vahtra ja Voldemar Melliku käe all, lõpuks Ado Vabbe maaliateljees. Ent kool jäigi lõpetamata – 1934. aastal kutsuti ta Vanemuisesse kostüüme kavandama. Aasta hiljem tuli veel ahvatlevam pakkumine Estoniast, kutsujaiks Ants Lauter ja Agu Lüüdik. Viimasega seostub teatriloolaste sõnul Estonia opereti kuldajastu – paremini kui keegi teine olevat ta tajunud opereti humoorikat, mänglevat ja kergemeelset olemust.
Operett kui omamoodi luksusžanr oli kostüümi suhtes väga nõudlik, pakkudes noorele kunstnikule mitmekülgseid eneseteostusvõimalusi. Riietada tuli primadonnasid ja subrette, esimesi armastajaid ja koomikuid, arvukaid tantsu- ja kooriartiste. Silma pidi köitma nii kaasaegne rõivas (eriti revüüstseenides) kui ka ajalooline või eksootiline kostüüm. K. Siim-Juse on rollile ja esineja tüübile vastavalt kavandanud lugematuid frakke, visiit-, mundri- ja sabakuubi, karjusneiude kleidikesi ja suuri ballitualette. Moekunstniku silmaga on ta aidanud tõhustada toonaste staaride Milvi Laidi, Els Vaarmani, Riina Reiniku, Gerda Murre, Salme Loti jt lavasarmi. Mõnedki lavastused kujunesid pillavaks ja sädelevaks kostüümiparaadiks: I. Kalmani „Keisrinna Josephine“ ja „Sügismanõöövrid“, P. Abrahami „Dzaina“ ja „Savoy ball“, E. Künneke „Onupoeg Bataaviast“, J. Straussi „Karneval Roomas“. Eriti pilkupüüdvad olid R. Frimli-H. Stotharti „Rose-Marie“ kostüümid – laval olid ju korraga neli primadonnat ja keegi neist ei tohtinud teise varju jääda! Fantaasiat nõudis ka „Dzaina“, kus eksootiline Indo-Hiina rõivastus vaheldus Pariisi revüüde veelgi eksootilisemaga: „Moulin-Rouge`i“ tantsurühma tüdrukutele kavandas kunstnik väikeste veskitiibadega kroonitud kübarad.
Kunstniku enda sõnul eelistas ta siiski operetile ooperit: tema loodud kostüümides astusid lavale W. A. Mozarti „Võluflöödi“, G. Puccini „Tosca“ ja „Tütarlapse kuldsest läänest“, B. Smetona „Müüdud mõrsja“ ja S. Moniuszko „Halka“ tegelased.
Siim-Juse kostüümikavand etendusest „Tütarlaps läänest” (Jose Castro). (Eesti Kunstimuuseum)
Siim-Juse kostüümikavand etendusest “Tütarlaps läänest” (Dick Johnson). (Eesti Kunstimuuseum)
Rikaste ja ilusate moekroonika
1930. aastail oli majanduslik tõusuaeg, mil ka seltskonnaelu hoogsalt arenes. Balle peeti Aktsiaklubis ja Estonias, Mustpeade majas, Ohvitseride kasiinos ja eriti valitud seltskonnaga Centumi klubis. Mitmed üritused olid heategevuslikud: näiteks Kuldsüdame ball toetas puudustkannatavaid lapsi, Valge Lille ball tuberkuloosiravi. Pidulikeks sündmusteks vajati järjest toredamaid kleite ja seda ilu ning uhkust taheti ka ajakirjanduse kaudu demonstreerida. Paraku polnud spetsialiseerunud moefotograafe ja paljude fotode trükkimine olnuks liiga kallis – ökonoomsem oli tellida kunstnikult joonistatud ballikroonika. Elegantne ja maitsekas Karin Siim-Juse sobis selleks vägagi, ta tunnetas moe olemust ja oli väljapaistvalt hea joonistaja. Seltskonnamoodide joonistamises avaldub tema ande teine tahk – jäädvustatud on see ajakirja Huvitav Žurnaal lehekülgedel. Nõuetekohaselt pidi joonistus olema konkreetne ja täpne, jälgitav pidi olema rõiva siluett, lõige ja lisandid. Pildi allkirjades täpsustati kõik, mis puutus materjalidesse, värvidesse jne. Kirjas oli muidugi ka daami nimi ja seltskondlik positsioon: mis ametit ta pidas, kellega abielus oli, kus kleit õmmeldud. Sellegi poolest, kunstnik ei taotle neis piltides mingitki portreelist sarnasust – vastupidi, daamid on kujutatud anonüümsete, ülisaledate moefiguuridena. K. Siim-Juse joonistuslaad on hoogne ja graatsiline, sobivalt koketne ja meeleline, graafilisele teostusele lisab vahel mahlakust akvarell. Lehekülgede kompositsioon on dünaamiline – seltskonnadaamid otsekui hõljuksid, keskustledes omavahel. Ballikleitidele lisaks on kunstnik joonistanud ka tänava- ja pealelõunariietuses daame. Neis piltides väärivad iseäranis süvenemist peakatted – kübar oli toona kohustuslik, kuuludes vastuvaidlematult tänavariietuse juurde. Kolmekümnendate kübaramood oli fantastiliselt mitmekesine: hitiks oli Tirooli kübarake, kuid moes olid ka teravatipuline torbik, vahel nagu lapik taldrik või lootsik, mis edevalt ühele küljele tõmmatud („silmi varjamas nagu peru hobuse silmaklapid” – nii kirjutab üks omaaegne moekommentaator). Siim-Jusel on ka teistsuguseid joonistusi, mis tutvustavad hooaja moemuutusi, need on skitseerivad, kiired ja hoogsad, aga see mis uus ja teistsugune, on väljaloetav.
Karin Siim-Juse moejoonistused. (Huvitav Žurnaal, 1937–1938)
Karin Siim-Juse moejoonistused. (Huvitav Žurnaal, 1940)
Ja ikka see kübar!
Meenutab autor Mirjam Peil:
„Meenub külaskäik kunstniku juurde aastal 1982, kui ta rääkis oma elu kõige hirmsamast ööst ja hommikust: 9. märtsil 1944 oli ta läinud Nõmmele sünnipäevapeole, tema väiksed lapsed olid hoidjaga kesklinnakodus. Ja siis tuli pommirahe ja hall hommik, mil Tallinn suitses. Naine hakkas varavalges jalgsi linna poole kiirustama, ta oli pea ainuke selles suunas liikuja, Nõmme poole rühkisid aga põgenike massid. Seda aastakümnete tagust hirmu ja õudust kirjeldades ütles ta järsku: „Ma jooksin vahepeal ja kujutage vaid ette, mis kübar mul peas oli – mingi viltuvajunud laevuke, vildist keeratud vigur ühel küljel nagu antenn.“
Mirjam Peil
Illustratsioonid: ajakiri Huvitav Žurnaal, Eesti Kunstimuuseum
Et huvitavaid lugusid ikka jätkuks, telli Pööning koju käima!
Ajakirja saab tellida siit: https://tellimine.ee/est/pooning-11791 või telefonil 617 7717 (Express Post).
Pööningu varasemaid numbreid saab tellida toimetusest e-posti aadressil toimetus@ajakiripooning.ee
* Viida Pääbo-Juse on tegelnud keraamika ja tekstiiliga, sõja puhkedes ta emigreerus. Tema tütrest Ilonist sai hiljem Astrid Lindgreni teoste tunnustatud illustraator.
