Mis võikski veel paremini seostuda nõukogudeaegse arhitektuuriga kui tüüpprojektid ja silikaattellised! Ehkki mõlemad on märksa varasemad leiutised, paistab nõukogude aeg silma nii tüüpprojektide kui silikaattellise üleekspluateerimisega, olles kinnistanud need seeläbi Eesti inimese teadvusse argise, tüütu ja üldjuhul väärtusetuna.
Silikaattellist kasutati aga juba enne nõukogude aega. Eestis hakati lubjast ja liivast nn „valgeid kive” tootma 1911. aastal ja nendest on laotud näiteks umbes pooled Estonia teatri seinad. 1930. aastatel, seoses funktsionalistliku esteetika levikuga, hakati silikaatkivi üha rohkem puhasvuugil laduma.
Nõukogude aeg tõi silikaattellise kasutusse pöörde. Ehkki tootmistehnoloogia jäi samaks (muutus vaid kivi mõõt, vabariigiaegse 27 x 13 x 7 cm suuruses kivi asemele tuli 25 x 12,5 x 6 cm suuruses kivi), sai omaaegsest prestiižsest fassaadikivist odav ja kõige kättesaadavam ehitusmaterjal, õigupoolest sageli ainus, mida näiteks eraehitajal hankida õnnestus. Silikaattellise „kuldajaks” Eestis võib pidada 1950. aastate II poolt ja 1960. aastate I poolt, sel ajal ehitati Eestis hinnanguliselt ligi 2/3 seintest silikaattellistest.
Pööningu sügisnumbris 3 (22) / 2020 kirjutame, mis materjal see silikaattellis õieti on ja kas tõesti peaks seda väärtuslikuks pidama?
Autor: Maris Mändel
Fotod: autori kogu, Oliver Orro
