Sõjaeelses Eesti Vabariigis pühenduti algusaastatest saadik sihipärasele kodukultuuri ja heakorra arendamisele. Omas ajas radikaalse maareformi tulemusel moodustati 1920. aastatel üle 56 000 asunikutalu, mis tekkisid mõisamaade jagamisel talupoegadele. Tihti mõõdeti asunike krundid täiesti lagedatele mõisapõldudele. Enamasti vaesematest kihtidest ja varasema ehituskogemuseta uute põllumeeste abistamiseks võeti noores riigis ette süsteemne taluhoonete kavandamine. Stiili- ja vormiotsingute käigus lähtuti Põhjamaade ja Saksamaa eeskujudest ning meie endi talupoeglikust ehituspärandist. Lisaks terviklikule hoonestusele esitati uusi mõtteid ka koduümbrust piiravate tarade osas.
Lugege pikemalt Pööningu suvenumbrist.
Autor: Maret Tamjärv
