Kuigi loomakasvatusega oli siinmail tegeletud juba muinasajast saati, oli talurahva laual veel sadakond aastat tagasi liha harva, värske liha aga suisa maius, sest seda sai süüa vaid siis, kui loom tapeti. Vana kombe kohasel algas taluperedes loomade tapmise hooaeg sügisel, kui mihklipäevaks tapeti lammas, edasi mardipäevks kas siga, hani, kana või muu loom, kadripäevaks kana. Jõuludeks tapeti siga ja lihavõtteks vasikas.
Kui juba loom või lind tapeti, püüti see täielikult toiduks ära kasutada. Öeldi, et seast võib kaduma minna vaid kisa. Rupskitest valmistasid meie esivanemad väga erinevaid toite, nii suppe, põhitoite, suupisteid ning hilisemal ajal ka pirukaid.
Sellest, kuidas siinmail rupskitest hõrgutisi on valmistatud, saab lugeda Pööningu talvenumbrist.
