Mõeldes end istuma verandale tuleb meelde akendest kumav sume värelev päikesevalgus, lopsakad pelargoonid aknalaual ja tunne, et aeg justkui seisaks. Ilmselt sellesama idülli ja olemise nautimise tõttu on verandasid ka hoonetele nii palju ehitatud. Tänu oma kaunile välimusele ehtisid need 19. ja 20. sajandil pea iga hoonet, saades majaomanikele tõeliseks moe- ja auasjaks.
Pööningu suvenumbris kirjutame verandadest – mis on neile iseloomulik, kuidas korras hoida ning 10 nõuannet restaureerimiseks.
Verandade teemal mõtiskleb ka Tõnu Õnnepalu.
„Klaasverandamood saabus Eestisse koos raudteerongide, päevapiltnike, telegraafi ja teiste uue aja saavutustega. See uus aeg pidi olema korraga kiirelt asjalik ja koduselt mugav. Äkki pidi iga endast lugupidav mõisaomanik oma häärberi fassaadile laskma selle moodsa klaasist röögatuse rajada. Ja kui mõisatalupojad said pärisomanikeks, siis sai klaasverandast nende seas staatusesümbol. Ei tea, kui palju taluperemees-perenaine õieti verandal istuda läbesid. Hiljem igatahes kujunesid neist taluverandadest pigem panipaigad.
Ja kui see kolikambrivõimalus kõrvale jätta, siis pole ju ebapraktilisemat ruumi verandast. Või kas veranda on üldse ruum? Kui tal on klaasid ümber, siis muidugi. Aga kui pole…, siis ikka on. Veranda on ruum, kus saab olla korraga sees ja väljas.” (Katkend Tõnu Õnnepalu mõtisklusest)
