Euroopa muusikalugu oli juba 17. sajandi algusaastatel keeranud uue värvikireva lehekülje, mil muusikat hakati looma ja muusikast mõtlema hoopis teistel alustel kui eelmistel sajanditel. Näiteks vabanes muusika järkjärgult kindlast otstarbest – teoseid ei tellitud heliloojatelt üksnes kiriklike liturgiate või kõrgklassi meelelahutuse tarbeks, vaid ka salongimuusikaks, mis oli populaarne musitseerimise ja muusikast osa saamise viis. Järjest enam tungis muusika – see kõige abstraktsem kunstiliik – inimese psühholoogiasse, püüdes mõjutada vastuvõtja tundeid ja mõtteid. Muusikast kujunes võimas kommunikatsioonivahend, mis püüdis inimest muuta. „Ma peaksin vabandama, kui ma ainult nende meelt lahutasin. Ma soovin neid muuta paremaks,“ ütles barokiaja suurmeister Georg Friedrich Händel.
Pööningu suvenumbris 2 (20) / 2020 kirjutame revolutsioonist barokiaegses muusikamaailmas.
Autor: Karin Kopra
Fotod: Wikimedia Commons
