Laikmaa muuseum
„See koht ja maja on niisamuti minu enda looming nagu mu maalidki, millega kunagi täiesti rahule ei jää. Praktilise inimese pilgule võiks siin paljugi teisiti olla, aga mulle endale on see ehitaminegi lõbu pakkunud, mis elule väärtust annab“. (Tsitaat Laikmaa juubelinäituse kataloogist.)
Isikumuuseumidel on poolehoidjaid ja vastaseid. Aga kunagistest kunstnikukodudest on mitmel pool maailmas saanud populaarsed muuseumid. Omapärane sisustus ja keskkond pakuvad emotsionaalse sissevaate kunstniku loomingusse ja taotlustesse.
Üks selline muuseum on ka meil – Ants Laikmaa kodutalu Kadarpiku külas Taeblas Läänemaal.
Põhjamaid järgides
Urbaniseerumine tõi muuhulgas kaasa loovisikute pagemise linnakärast ja saginast, soovi rajada oma kodu kuhugi rahulikku ja rohelisse paika. Esimesena keeras linnaelule selja tunnustatud inglise kunstnik ja teoreetik William Morris, kes juba 19. sajandi keskel lasi endale ehitada nn Punase Maja (Red House, 1856–1860, arh. Philip Webb). See sai teerajajaks ka uut tüüpi aedlinnamajade ehitamisel.
Põhjamaades, meie lähemas naabruses, algas selline liikumine hiljem, enam-vähem sajandivahetuse paiku või 20. sajandi alguskümnendeil. Lühikese aja jooksul kerkisid seal üksteise järel kunstnike, arhitektide, muusikute, kirjanike maakodud – üks uhkem ja omapärasem kui teine. Soomes väärivad tähelepanu Akseli Gallen-Kallela Ruovesi kodu ja Pekka Haloneni Halosenniemi Tuusulas, esmajoones aga kuulsa arhitektide trio Hermann Gesellius-Armas Lindgren-Eliel Saarinen suurejooneline ühine elupaik Hvitträsk.
A. Laikmaa ammutas oma maja juures ainest mitmetest Põhjamaade kunstnike kodudest. Pildil Hermann Geselliuse, Armas Lindgreni ja Eliel Saarineni suurejooneline elupaik Hvitträsk Soomes. (Foto:Wikimedia Commons)
Rootsis tõuseb teiste hulgas esile eduka ja jõuka maalikunstniku Anders Zorni kodu Moras ning samuti heale järjele tõusnud abielupaari Carl ja Karin Larssoni oma Sundbornis. Taanis, Skageni kalurikülas rajasid kauni kodu Anna ja Michael Ancher. (Huvitavalt sisustatud kodud olid ka J. Sibeliusel, S. Lagerlöfil, S. Undsetil jt, kuid võrdluses Taeblaga pole need olulised). Nimetatud kodud on kõik külastajatele avatud. Mahuka ja kauni raamatu „Nordic Artist Homes” (Põhjamaade kunstnikekodud – toim) islandlasest toimetaja Finn Jor kirjutab neist: „Oleme tänulikud, et Põhjamaade rahvad on varakult tunnistanud need kodud säilitamisväärseks, kodud, mis on olnud kunstloomingu taustaks ja viljakaks pinnaseks. Me astume neisse kodudesse intiimselt, tagaukse kaudu, respekti ja aukartusega“.
Rahvusromantika tuules
Need kunstnikukodud kerkisid ajal, mil võidutses rahvusromantiline juugend. Tähtsaks peeti seost loodusega ja looduslikke materjale – maakivi ning puitu, arhailist põhjamaisust rõhutasid kõrged kelpkatused ja palkseinad, siseruumis talalaed, külma kliima kohased vägevad ahjud ja kaminad, rahvusornamentikaga mööbel ning tekstiilid jms.
Rahvusromantika köitis ka Laikmaa meeli juba kujunemisajast peale, ta oli innukas vanavara koguja ja rahvakunsti propageerija. Soomlaste saavutustega oli ta üsnagi hästi kursis – 1900. aasta Pariisi maailmanäitust külastades vaimustas teda Soome paviljoni arhitektuur (Gesellius-Lindgren-Saarinen) ja seda ehtivad Gallen-Kallela Kalevala-ainelised maalingud. Liiati elas ja reisis Laikmaa oma paguluseaastail pikemat aega Soomes. Võib arvata, et just Soomes nähtu innustas teda kodumaale tagasi pöördudes otsima „eestipära“. Enesest mõista andis see vormi ka kujutlustele oma tulevasest kodust, mis pidi kindlasti olema Läänemaal, sünnikoha lähedal.
Sobiva krundi Taeblas leidis kunstnik vahetult enne 1. maailmasõja puhkemist ja ostis selle laenatud rahaga. Ehituseks vahendeid enam ei jätkunud, sellega sai algust teha alles 1920. aastatel
Selleks ajaks oli juugend taandunud ja rahvusromantilised otsingud asendunud pürgimisega Euroopasse, Laikmaale olid need aga ikka hingelähedased ja majaehitusel juhiseks. Kes tohiks kunstnikule noorpõlve ideaalide järgimist pahaks panna?
Tarevilla
Taebla maja pidi peremehe soovil olema Läänemaa talutare moodi, samas tagama linnaelu mugavused ja olema kunstipärane ning sobiv arvukate külaliste, sõprade ja õpilaste vastuvõtuks, st olema moodne villatüüpi maamaja. Tarepärase ilme annab ehitusele väga kõrge rookatus – tõeline „kuldne kodukotus“, mis katab, varjab ja kaitseb, samuti elumajaga liidetud rehealune ja tall.
Taebla maja pidi peremehe soovil olema Läänemaa talutare moodi. Tarepärase ilme annab ehitusele kõrge rookatus, mis katab, varjab ja kaitseb, samuti elumajaga liidetud rehealune ja tall. Massiivset katust liigendavad uueaegsed ja moekohased erineva kujuga ärkliaknad. Aiapoolset sissepääsu kroonib koguni kahekordne valgmik, samas on postidele toetuv rõdu ning ümber hoone nurga kulgev avar terrass.
Aga seda rasket ja massiivset katust liigendavad erineva kujuga ärkliaknad on hoopis teisest ooperist – uueaegsed ja moekohased. Aiapoolset sissepääsu kroonib koguni kahekordne valgmik, samas on postidele toetuv rõdu ning ümber hoone nurga kulgev avar terrass. Siseruumid on kitsukesed ja kohati ootamatult sopilised, põrandad vahelduva kõrgusega, ilusa kahepoolse valgustusega on ülemise korruse ateljee. Nii välis- kui ka sisekujunduses on kasutatud rahvapärast puulõikeornamentikat.
Siseruumid on kitsukesed ja kohati ootamatult sopilised, põrandad vahelduva kõrgusega, ilusa kahepoolse valgustusega on ülemise korruse ateljee.
Ehitus kulges aeglaselt ja vaevaga, põhjuseks muidugi rahapuudus, aga ka majaperemehe heitlik meelelaad: ta tegi nii- ja teistsuguseid joonistusi, muutis neid pidevalt. Kujutluspilt oma majast oli suurem ja uhkem, mõnel kavandil koguni tornidega. Aga rahanappus kärpis unistuste tiivad – rikaste arhitektide Hvitträski-kodu maalitud võlvidega saale või Anders Zorni 11-meetri kõrgust trepihalli ei saanud meie kunstnik endale kuidagi lubada.
Mööbelgi majas räägib rahvusromantilist keelt.
Majaperemehe monogramm toolil.
Nii elumaja kui ka väikese aiamajakese autorluse lood on keerulised, Laikmaa olevat konsulteerinud oma plaane arhitekt Karl Burmaniga, viimase käekirja on tunda akende lahenduses, eriti selgelt aga aiamaja fassaadis. Burman olevat teinud ka ehitusmeeste jaoks kõlblikud joonised, paraku pole need säilinud.
K. Burman olevat teinud Laikmaa majale ehitusmeeste jaoks kõlblikud joonised, paraku pole need säilinud. Ajakirjale tegi praeguse hoone plaani disainer Anneliis Aunapuu, kes Laikmaa 150. aastapäeva puhul muuseumirahval ruume abiks värskendamas käis.
Hoonekompleksi kuuluv suvemaja.
Ehitus aga jäigi kunstniku eluajal pooleli; kui ta 1932. aastal sisse kolis, olid elatavad ülemise korruse toad ja ateljee, all vaid majandusruumid, söögi- ja külalistuba. Suur saal jäi kunstnikul lõpuni ehitamata. Lõplikult valmis hoonekompleks aastail 1956–1960, kui rajati A. Laikmaa muuseum.
Kui A. Laikmaa 1932. aastal sisse kolis, olid elatavad ülemise korruse toad ja ateljee, all majandusruumid, söögi- ja külalistuba. Pildil Laikmaa magamistuba maja 2. korrusel.
Söögi- ja külalistuba esimesel korrusel.
Alumise korruse suur saal jäi kunstniku eluajal pooleli. See valmis alles 1956–1960, kui hoonekompleksi rajati A. Laikmaa muuseum.
Kunstnik rajas oma maja ümber ka pargi. Tolleaegses moevoolus peeti oluliseks isegi linnas võimalusel hoonega koos ka selle ümber aed planeerida, mis hoone arhitektuuri toetas. Pargile annavad struktuuri kolm vaatesuunda, mis lähtuvad peaukse-esisest viljapuuaiast. Peatelge ääristavad maalähedased kadakad, taamal kõrguvad kahel pool kuused, mis aastatega üha võimsamateks on kasvanud. Laikmaa olla ise märkinud, et just kuusehekk lõpetas tema kujunduse idee ja muutis maastiku pargiks. Vaatesuuna lõppu käskis ta ka end lõpuks sängitada – oma soovil võimalikult raudtee lähedale, et mitte iial elu rütmist kõrvale jääda.
Suurmehe juubeliks pandi maanteel bussipeatustele suunaviidad, et külastajad selle erakordse ja kauni paiga kergemini üles leiaks. Väljasõit Taeblasse tasub end igati ära, sest Eesti kunstile oluliste lähtepunktide tunnetamise kõrval pakub koht võimalusi nautida jalutuskäike või piknikke vanas pargis, mis tõstab delikaatselt esile paiga looduslikku ilu.
Autor: Mirjam Peil
Fotod: Rasmus Jurkatam, Wikimedia Commons
