Harjumaa mõisate hulgas on Vääna üks vanimaid. Sellisena on ta olnud olemas lausa 14. sajandi algul, sest nagu selgub ühest Taani kuninga Christoffer II poolt 1325. aasta augustis vennastele Bremenitele annetatud läänikirjast, oli pidanud sedasama valdust enda käes juba nende isa. Asutatud nõnda varakult, võib arvata, et sealne mõisasüda oli keskajal ka kindlustatud, ja nõnda võibki praegusest peahoonest veidi loode pool leida umbes 16×24 meetri suurusel alal jälgi mingist igivanast kiviehitisest. Praegu pole sellest järel küll õigupoolest muud kui kaks madalaks varisenud tornikeret, üks paiknenud tolle kunagise linnusehoone ida-, teine põhjaküljel. Et kumbki neist tornidest ehitati juba 19. sajandi algupoolel üsna oluliselt ringi, kohandades need eeskätt pargieheteks, on nii mõnigi kord oletatud, et tegemist ongi vaid neogootika näidetega – põhjalikum eritelu veenab siiski, et tegemist juba keskaegsete, ilmselt 15. sajandi lõpult või 16. sajandi algupoolelt pärit müüridega.
Vääna mõisas tegutseb tänapäeval 6-klassiline Vääna Mõisakool. Vaade mõisale peale restaureerimist 2016.
Bremenite nimel püsis Vääna umbes 1460. aastani ja seejärel majandas seda mõisat veel mõni teine siinne aadliperekond, 17. sajandi algul sattus mõis abielu kaudu Taubede kätte. Paistab, et nendegi ajal on valdus olnud välja ehitatud mõneti nooblimana kui enamik siinseid aadlimõisu. Nõnda jäävad näiteks praegusest mõisahoonest sadakond meetrit põhja poole kolm sirgeks aetud äärtega, omavahel ülejooksudega ühendatud tiiki, rajatud sellistena sinna arvatavalt juba 17. sajandi teisel poolel. Kunagi on sel vetemängul paiknenud ka barokne iluaed, olles kõige uhkemalt kujundatud nähtavasti just tiikide vahele jääval ruudukujulisel alal, kus on paiknenud tähekujuline alleede süsteem ning küllap ka mingi paviljon. Nii ootamatu, kui see ka ei ole, on nii mõnigi sealseis alleedes seisnud pügatud pärnapuudest praegugi veel alles, pandud sinna kasvama küll alles 1720. aastail.
Alates 1733. aasta kevadest sai Vääna mõisnikuks Jürgen Johann von Stackelberg, hilisem landraat ning Eestimaa provintsiaalkonsistooriumi president. Et talle kuulus üle Eestimaa teisigi mõisaid, nagu näiteks Haljava, Aaspere ja Roosna-Alliku, ta oma jalga Vääna vist eriti ei tõstnud. Samuti polnud sinna kuigi palju asja Vääna järgmisel omanikul, 1753. aasta sügisel selle enda kätte saanud Gottschalk Heinrich von Dückeril, sest temagi oli ühtaegu peremeheks mitmes mõisas, lisaks oli ta Holstein-Gottorpi hertsog Peteri, hilisema keiser Peeter III kammerhärra ning reisimarssal. Nõnda igatpidi jõukas, võis ta ainus poeg Peter Friedrich võtta 1774. aastal pärast isa surma ette kuluka reisi Itaalisse, kus ta muretses endale väga hinnalise, umbes 140 maalist ja hulgast vaselõigetest, gemmidest ning müntidest koosnenud kunstikogu. Paraku Itaalias too noormees väga noorelt, ainult 19-aastaselt, surigi ja nõnda pärandus tema kunstikogu, nagu seda veidi varemalt ka Vääna mõis, tema neli aastat vanemale õele Anna Gerdrutale, kes oli selleks ajaks abiellunud Otto Christian von Stackelbergi, Vormsi-Suuremõisa, Tolli ja veel mõne teise mõisa pärishärraga.
Mõisahärra kabinetis. Tagaplaanil näha kaks Vääna omaaegsesse kunstikollektsiooni kuulunud skulptuuri – vasempoolne kujutab endast koopiat Vatikanis asuvast antiiksest Belvedere Apollost, parempoolne aga „Suplevast Veenusest”, mille originaal asub samuti Vatikani antiigikogus. Foto 20. sajandi algusest.
Tänapäeval on endises kabinetis fuajee, kus õpilased saavad vahetunnis mängida. Foto 2016.
Kui uskuda Stackelbergide perekondlikku pärimust, siis olevat praeguse Vääna härrastemaja ehitust alustatud 1784. aastal kellegi Itaaliast kohale kutsutud ehitusmeistri ja kujuri juhtimisel. Nimelt olevat paruness Anna Gerdruta von Stackelberg suundunud pärast oma venna surma ka ise koos abikaasaga Itaaliasse – peamiseks eesmärgiks näha ära venna haud. Küllap liiguti seal ringi laiemalt ja nõnda saavutati lõpuks kokkulepe kahe ametimehega, kes olevat olnud nõus tulema Eestisse noorpaarile uut mõismaja ehitama. Tõesti, võrreldes enamike teiste siinsete härrastemajadega, tundub Vääna üpris isesugune: suhteliselt pikk ja madal, kummaski otsas kaarkäikude abil ühenduvad rotundilaadsed, kõrgete kuppelkatustega paviljonid. Et itaallastel polnud siinsest kliimast vähimatki aimu, olevat nad hoonele kavandanud erakordselt madala katuse, mille ääri pidanuks kaunistama Vääna rannas leidunud liivakivist väljatahutud kujud. Paraku olevat juba esimesed lumerohked talved tõestanud sellise ettevõtmise ebakohasust, ja nõnda tulnud majal selle esialgne madal katus asendada hoopis kõrgemaga, samuti loobuda räästaste kohale ette nähtud kivikujudest. Tähelepanuväärt, et veel praegugi on mõni kohalikust liivakivist väljatahutud skulptuurne detail hoonel siiski veel alles – kõik küll sellised, mis ei reeda enda juures mingigi Itaalia kiviraiduri kätt. Ja kui tahta mõnd hoone valmimisajast pärit üksikasja eraldi välja tõsta, võiksid selleks olla läänepoolses rotundis ehk hilisemas raamatukoguruumis leiduvad Rooma Pantheonist inspireeritud secco-tehnikas maalingud – autoriks Saksimaalt pärit Paridon Jacob Neus, kelle Stackelbergid olid 1794. aasta paiku Väänale värvanud, esiotsa küll ainult oma lastele joonistustunde andma.
Mõisapere raamatukogus mõisa läänepoolses rotundis.”Avades klaasitud ukse, mis viis raamatukogutuppa, valdas mind tavaliselt hoopis eripärane tunne. Oli see nüüd sellest alatisest jahedusest, mis siit hoovas, või hoopis portreede pealt allavaatavate esivanemate pilkudest või tõesti sellest lõhnast, mis imbus neist nahkselgseid raamatuid ja paljusid mappe täistopitud raamatukappidest (kaks suurt gloobust kõige otsas) – mine tea…” kirjutab mõisapreili Constance von Schubert oma mälestustes.
Tänapäeval on läänepoolne rotund avatud ja valgusküllane ruum, kus saab korraldada kammerlikke sündmusi.
Enamik sealseid kõrvalhooneid pärineb veidi hilisemast ajast. Nii jääb näiteks härrastemajast veidi lääne poole omal ajal väga suursuguse kaaristuga kujundatud tall-tõllakuur, valminud sellisena 1840. aastail; teine täpselt samasuguses lahenduses kogukas hoone – ait – paiknes härrastemaja idaküljel. Otse härrashäärberi vastas, teisel pool tiike, asus hiigelsuur, lausa 111 meetri laiuse fassaadiga oranžerii – sealt toodi aasta läbi mõisalauale nii värskeid lilli kui köögivilju, ühtlasi tähistas see hoone mõisapargi põhjapoolset lõpetust. Pargile endale olevat selle lõpliku kuju andnud 19. sajandi keskpaiku mõisaproua Pauline von Stackelberg: et paepealne pinnas on väga õhuke ja põuakartlik, olevat sinna veetud koormate kaupa lisamulda ja raiutud iga uue puu jaoks pae sisse sügav istutusauk. Pärast parunessi surma 1866. aastal püstitas ta poeg Ernst von Stackelberg sinnasamasse parki, otse härrastemaja ette, ta mälestuseks ilmatu suure obeliskikujulise ausamba.
Vääna mõisa triiphoone.
Loodetavasti me ei liialda, kui väidame, et Väänas osati elada mõneti laiemalt ja seltskondlikumalt kui enamikes naabermõisates, pühenduda kunstile ja kirjandusele, harrastada teadustki. Arvestades viimast, saavutas kõige laialdasema tunnustuse Anna Gerdruta ja Otto Christian von Stackelbergi ellujäänud kümnest lapsest eelviimane, 1787. aastal sündinud Otto Magnus von Stackelberg, saades tuntuks ühtaegu nii kunstniku kui arheoloogina. Temalt on pärit nii mõnigi uhke pildilabum, nagu näiteks 1825. aastal Roomas ilmunud „Costumes et usages des peuples de la Grèce moderne“ ja 1830. aastal Pariisis trükivalgust näinud „La Grèce. Vues pittoresques et topographiques“. Need on tööd, mille tõttu teda nüüdki vahel „Kreeka maastike ja rahvarõivaste tõeliseks avastajaks” nimetatakse. Ehkki veetnud enamiku oma elust välismaal, viibis ta aastail 1814–1816 siiski taas kodumail ja just siis on ta kavandanud oma vanemate Keila kiriku kõrval asunud matmispaigale antiikse prostüüli kujulise imeilusa kabeli – justkui tõestamaks, et needsamad õilsad arhitektuurivormid, mis ta Kreeka kuuma päikese all üles oli joonistanud, võiksid vabalt sobituda ka külma Põhjalasse.
Suursugune toon, mida Väänas harrastati, ei jäänud kaasaegsetelgi märkamata. Tsiteeritagu näiteks lõiku ühe noore inglanna 1840. aasta reisimärkmikust: „Lõuna, mis meile pakuti, oli toretsev, tarvitusel olid kallid kristall- ja hõberiistad – viimastel, nagu lauda katval damastlinalgi, ilutsesid perenaise neiupõlveaegsed initsiaalid. Toitudest oli mu jaoks uudiseks põder – too Liivimaa metsade ohutu uluk, mis oma maitselt meenutab hirve – ning sissetehtud roosilehed – magus, parfüümina lõhnav ambroosia, just nagu paradiisiroogade maine eelproov. Ja lõpetuseks maius, mis võis paista sel aastaajal veidi ootamatuna – kes osanuks mõelda kesk talve jäätisele...”
Muidugi, pikem oleskelu siin võis esile tuua nii mõnegi ebakõla. Nõnda on keegi aastail 1847–1848 Väänas koduõpetajana töötanu hiljem kirjutanud: „Stackelbergid olid aasta eest just naasnud välismaalt, kust nad oma nooblile elulaadile veelgi kinnitust olid saanud: uhke tõld, vapikujutis ukse peal, seisis pidevalt trepi ees, hulgast moodsaisse livreedesse riietatud teenritest askeldasid vähemalt kaks alati ümber söögilaua, kasutusel olid hinnalised lauanõud, seintel rippusid maalid, igal pool leidus nipsasju. [—] Võis tõesti tunduda, et vastukaaluks tavalisele läbilõikelisele Eestimaa aadlimõisale on tegemist rikka ja ülikulise valdusega, kus püütakse kõigis üksikasjades järgida Lääne-Euroopa eliidi moode ja malle, kuid varsti oli meil küll ja küll võimalust näha ning imestada, palju selles kõiges siiski ka pealispindset ning ülepingutatut oli.”
Vaade gravüüridetoast Veenuse tuppa. Esimene neist oli saanud oma nime arvukate vasegravüüride tõttu, mida selle seintel näha võis, teine aga keset tuba seisnud Antonio Canova kuulsast Venere italicast ehk „Itaalia Veenusest“ (originaal Firenze Palazzo Pittis) tehtud marmorkoopia järgi. Foto 20. sajandi algusest.
Paljusid on Väänas enim paelunud sealsed kunstivarad. Ei leidunud ju teisi sellisel tasemel kollektsioone Eestis kuigi palju – tuntum üksnes Tartu külje all asunud Raadi. Kogule oli pandud alus Peter Friedrich von Dückerilt jäänud kunstiteostega, hiljem saadi kõige olulisemat täiendust Otto Magnus von Stackelbergi kaudu. Õigupoolest olevat sealne mõisamaja lausa kubisenud igat sorti õli- ja trükipiltidest ning skulptuuridest, samuti võis sealt leida päris korraliku raamatukogu ja müntide ning mineraalide kollektsiooni. Kui uskuda mõningaid vanemaid kirjeldusi, olevat Vääna kollektsioonis asunud isegi üks Raffaelile omistatud „Madonna lapsega” ja Andrea del Sarto „Issanda muutmine”, samuti üks Hans Holbein-noorema autoportreedest. Suhteliselt palju oli 17. sajandi Madalmaade meistrite töid ning muidugi Otto Magnus von Stackelbergi enda joonistusi ning akvarelle, samuti tema Kreekast kaasatoodud esemeid. Jagus ka korralikke koopiaid, nagu näiteks Dresdeni maaligaleriis leiduvast Murillo „Madonnast” ja Firenze Palazzo Pittile kuuluvast Canova skulptuurist Venus Italica. Praeguseks on Vääna kunstikogu küll ammugi laiali hajunud – osa sellest viidi Eestist välja juba pärast 1919. aasta maareformi, osa sattus Teise maailmasõja aegu sakslaste okupeeritud Poolasse, nn. Warthegau alale. Nõukogude vägede pealetungi aegu 1945. aasta algul ei suudetud kunstiteoseid sealt enam evakueerida ja nõnda arvati neid pikka aega jäädavalt kadunuks – alles 1980. aastate algul tuli ilmsiks, et osa Vääna mõisast pärit maale on Poznańi Muzeum Narodowe’s siiski veel alles.
Vääna mõisa saal 20. sajandi algul. „Saali parkettpõrand oli pandud kokku mitmevärvilistest lippidest ja toreda mustriga – meil lastel oli lausa rõõm selle peal keksu mängida. Mööbel oli valgeks lakitud ja palistatud sinise siidriidega, akende vahel seisid kõrged peeglid, kõigil väikesed konsool-lauakesed ees. Veel leidus seal klaver ja näiteks selle seina ääres, mis jäi akende vastu, seisis suur kullatud raamis peegel, mille ees paiknes laud koos sohvaga – sellele sohvale lubati meid istuma küll ainult jõulupühade aegu,” on Constance von Stackelberg selle ruumi kohta meenutanud.
Detail saali originaalpõrandast on säilitatud seinapannoona praeguses fuajees. Parketis on kasutatud viit erinevat puuliiki: heledat ja tumedat tamme, heledat ja tumedat pööki ja mahagoni.
Detail saali seinamaalingust 2016.
Autor: Ants Hein
Fotod: Kaido Haagen, Eesti Rahvusraamatukogu, autori kogu
