Lumiste põldude ja külade vahel on metsatukas kõigi tuulte eest kaitstult Sarapiku talu. 19. sajandi lõpus ehitatud rehielamu on saanud endale teekaaslaseks Kareni, kes vana maja tuba toa haaval ellu äratab.
Perenaise ja maja esmakohtumise põhjus tuleb tuttav ette kõigile, kes on kasvanud õdede-vendadega. Nimelt leidis tema õde üle kümne aasta tagasi talu müügikuulutuse ja vaimustus. Karen viis õe kõnealust talu vaatama, et talle selgeks teha: metsade ja soode taha vana rehemaja ostmine on uskumatult halb idee. Juhtus aga nii, et kohale jõudes tabas äratundmine mitte õde, vaid Karenit ennast – just siia tahtis ta endale ja oma perele maakodu rajada.
Maja ajaloo kohta on perenaine naabritelt küsinud ja mõndagi ka ise vanu kaarte uurides järeldanud. Nende põhjal selgub, et hiljemalt 1890. aastal oli maja juba olemas. Karen tõdeb, et suure pere ja rikka talu lugu siit ei leia, talu minevik annab aimu hoopis sellest, kuidas kidura pinna peal enam-vähem hakkama on saadud. Arhitektuuriteadlasena on Karen rehemajadega põhjalikumalt tegelenud kui keskmine kodanik ning võib kinnitada, et tema kodu on rehemajade arvestuses üsna väike ja „väga tüüpiline Vana-Läänemaa servale“.
Pööningu talvenumbris nr 4 (41) / 2023 pöördume tagasi juurte juurde: läheme külla Raplamaale vanasse rehemajja rajatud maakoju.
Autor: Mia Maria Rohumaa
Fotod: Rasmus Jurkatam
