Jämedate tüvedega sammaldunud õunapuud, metsistunud sireli- ja lumimarjapõõsad, igal aastal uuesti rohu seest välja kasvavad pojengid või valged lõhnavad nartsissid ning kunagist teerada tähistavad astekivid õuemurus on vana aia kõnekad märgid. Sellise aia omanikuks saanuna tahetakse seal tavaliselt kohe ja kiiresti kaevama, istutama, välja juurima ja tagasi lõikama hakata. Enne aga, kui aias uue hooga rassima asuda, tasub aeg mõneks ajaks hoopis maha võtta. Aeda võiks jälgida vähemalt aasta, et aru saada, mis või kes seal peidus on. Vanade viljapuudega on mõistlik olla isegi kannatlikum ja oodata veel kauem, sest nemad ei pruugi end kohe avada. Kärsitult ja ettevaatamatult tegutsedes võib kaotada mõne toreda taime või märkamata jääda mõni kujundusvõte, mis kõneleb aia ajaloost.
Mida vana aeda korrastama asudes silmas pidada, kirjutame Pööningu erinumbris Hoov.
Autor: Anneli Banner
Illustratsioonid: Eesti Vabaõhumuuseum, Hiiumaa Muuseumid, Eesti Põllumajandusmuuseum, Eesti Rahva Muuseum, ajakirjad Aed ja Eesti Talu, „Aialilled, ilupuud ja põõsad“
