Pole sugugi haruldane, et taimede kasvatamise põhjused aja jooksul muutuvad. Mõnest omaaegsest tarbetaimest on nüüdseks saanud ilutaim ja vastupidi. Paljud vanad aiataimed ongi mitutpidi kasutatavad. See lubab neid tänapäeval uuesti avastada ja neile aias uue koha leida.
Nagu paljud vanad kultuurtaimed on ka aspar (Asparagus officinalis) pärit Vahemeremaadest. Alates keskajast kogus see taim Euroopas üha suuremat tuntust. Baltimaadesse jõudis aspar ilmselt 17. sajandil Saksamaalt ja sai peagi siinsetes mõisaaedades levinud ning baltisaksa köögis laialt kasutatud delikatessköögiviljaks. Saksa keelest võeti üle ka nimi spargel, millest rahvasuus sai parjel, pargel või parsahein.
Humal (Humulus lupulus) võeti Euroopas õllepruulimisel tarvitusele 9. sajandil. Keskajal hakati seda samal eesmärgil Eesti aladelgi kasvatama. Humala lisamine õlleteole parandas kesvamärjukese säilivust ja andis sellele mõrkja maitse. Rahvasuus kutsuti humalat sarnaselt teistele vääntaimedele tapuks.
Tubaka suur perekond on pärit Ameerikast. Nagu teisedki uue maailma taimed, toodi tubakas Euroopasse 16. sajandi keskel. Esialgu loodeti sellest arstirohtu erinevate tõbede vastu, kuid peagi õpiti tundma ka tubaka pahelist, sõltuvust tekitavat poolt. Suitsetamine levis kiiresti kõikjal ja kõikides ühiskonnakihtides. Eestis hakati tubakat kasvatama arvatavasti 18. sajandil ja peagi võis tubakataimi leida ka taluaedades. Huvitav on see, et kui muidu hoolitses aia ja aiataimede eest peamiselt talu naispere, siis tubakataimede kasvatamine, lehtede korjamine ja töötlemine oli piibumeeste endi asi.
Pööningu sügisnumbris 2022 kirjutame mitmekülgsetest kultuurtaimedest meie aedades: asparist ehk sparglist, humalast ja tubakast.
Autor: Anneli Banner
Fotod: SA Eesti Vabaõhumuuseum, SA Hiiumaa Muuseumid, Pixabay, erakogu
