Veranda on üleminekuala toa ja aia vahel, kus istudes oleksid justkui mõlemas ühekorraga. Oma õhulisuses ja ilus ning kindlasti ka ebapraktilisuses on vanamoodi klaasveranda jõudeoleku ja nautlemise sümbol, mis toob pisut mõisate ja suvituspiirkondade hõlbuelu maiku ka lihtsama inimese koju. Ehk just seetõttu, et veranda nii selgelt vastandus vana traditsioonilise rehemaja hämarusele, mõjus see sedavõrd kutsuvalt, et muutus 19.–20. sajandi vahetusel peaaegu kohustuslikuks moeelemendiks iga vähegi viisakama elumaja juures.
Pööningu sügisnumbris kirjutame verandakultuuri juurdumisest taludes.
Autor: Tiina Toomet
Fotod: Eesti Rahva Muuseum, Rahvusarhiiv, erakogu
