„See oli liiga halb! See ei tahtnud kõrist alla minna! See polnud leib, see polnud puder – kujutle endale mustjaspruuni sõkaldega segatud pori, mida päikese käes on veidi kuivatatud, siis on sul võrdlemisi tõepärane ettekujutus nende vaeste inimeste koogist!“ Nii kirjeldas eestlaste toidulauda koduõpetaja Christian Schlegel (1757–1842), kui talle Kuusalu kaluriperes hapupiima ja soolatud ning küpsetatud lesta, kuid ka nätsket leiba, mida pererahvas nimetanud koogiks, pakuti. Maarahva toitu maitstes ei suutnud ta varjata oma kultuurišokki.
Literaat ja kodukooliõpetaja Johann Christoph Petri (1762–1851) esitas raamatus „Ehstland und die Ehsten” (1802) põliselanike toidujärge samuti mustades värvides: suvel hapupiim ja kohupiim, talvel hapukapsad, naerid, porgandid, tangusupp ja „viletsad veesupid, milledes ujuvad leivatükid, mustad nagu muld“.
Pööningu sügisnumbri nr 3 (27) / 2021 toidukultuuri loos kirjeldame, kuidas nägid baltisakslased eesti talurahva toidulauda mitusada aastat tagasi, kuidas on see ajapikku muutunud ning mismoodi arenes välja meie rahvusköök.
Autor: Anu Kannike
Fotod: Eesti Ajaloomuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Pärnu Päewaleht, Tartu Linnamuuseum, Tartu Ülikooli Muuseum
