Sületäis häid kuivi kuusehalge võtab suures setu ahjus raginal tuld ja Taarka Tarõ Köögõkene on hubane nagu setu muinasjutus. Perenaine Rieka Hõrn ärkas kell kuus (või veidi varem). Liha kapsasupi jaoks on potis, hapukapsad stardivalmis, pliinitainas hakkamas, saiategu käimas. Missuguse pudruga üllatada, seda Rieka veel mõtleb. Talvetoiduhooaeg on kätte jõudnud, setu peres käiski sel ajal elu kuuma ahju ümber.
Kunagi sovhoosiaja lõpul, kui Obinitsa rahvamaja selle maja endale sai, siis suurt ahju majas polnud. Ahi oli välja lõhutud. Köögis oli tavaline puupliit. Vesi tuli majja sisse, välja viidi pangega.
Soomlasest estofiil Tapio Mäkeläinen trampis 1994–95 ukse taga: mis mõttega teil ei ole setu sööke!? Setu sööke on vaja!!!
Nii hakati vaikselt söögiasjade peale mõtlema.
Pärast „Taarka” etendust (mis peeti siinsamas õuel viisteist aastat tagasi) tekkis suur küsimus: kas lükata maja kokku või renoveerida ära. 2009–2010 reonoveeritigi ära.
Pööningu talvenumber nr 4 (29) / 2021 on seekord suud vett jooksma panev – meistriloos teeb Madis Jürgen reportaaži setu köögist Taarka Tarõ Köögõkesest ning kirjeldab üksikasjalikult setu roogadega seotud traditsioone.
Autor: Madis Jürgen
Fotod: Ingmar Muusikus
