Moskva kontseptualism on maailma suurtes kunstikeskustes üsna hästi tuntud mõiste. Ühelt poolt seetõttu, et Venemaa on viimastel kümnenditel kunsti olümpiamängudele – Veneetsia biennaalile –
saatnud just Moskva kontseptualiste. Nii esindasid aastatel 1993 Veneetsias Venemaad Ilja Kabakov, 1999 Komar & Melamid, 2011 Andrei Monastõrski ja Kollektiivsed Aktsioonid, 2013 Vadim Zahharov, 2015 Irina Nahhova ja 2017 Griša Bruskin. Teisalt on ka maailma suured kunstimuuseumid kaasaegsemast Vene kunstist ära kodustanud just Moskva kontseptualismi, mis köidab heaoluühiskonna vaatajat oma filmiliku looga mittevabas ühiskonnas elavast, ent vapralt vabaduse poole püüdlevast kunstnikukujust. Viimase heaks näiteks on Ilja ja Emilia Kabakovi hiljutine rändav retrospektiivnäitus „Mitte kõiki ei võeta kaasa tulevikku“. Londonist Tate Modernist alanud ning Moskvas Tretjakovi galeriis lõppenud rändnäituse nimi vihjab ühtlasi tõsiasjale, et Ida-Euroopa kunstnikku pigem tulevikku kaasa ei võeta. Ometi on Ilja ja Emilia Kabakov nende väheste väljavalitute hulgas, kes sinna kindlasti pääsevad – tulevastesse kunstiajaloo raamatutesse, suurtele muuseuminäitustele, Instagrami teemaviidetesse, Pinteresti viraalsetesse postitustesse.
Kumu kunstimuuseumi näitusel „Mõtlevad pildid. Kontseptuaalne kunst Moskvast ja Baltikumist” saab näha Moskva kontseptualismi kõige tuntumaid nimesid. Siin on esindatud eelkõige koolkonna sünniaja tuumikseltskond, mitte kogu 1970.–1980. aastate mitteametlik kunst, nagu seda mõistet vahel Vene kunsti ekspordiks laialivalguvas tähenduses on kasutatud.
Mõiste „Moskva kontseptualism“ võttis 1978. aastal ühe väikese Leningradi samizdat-ajakirja veergudel esmakordselt kasutusele Boris Groys, kellest tänaseks on saanud üks tuntumaid Ida-Euroopast pärit kunstiteoreetikuid. Eristamaks Moskva kontseptualismi kapitalistliku ühiskonna üha võimsamaks muutuvale kunstiturule vastanduvast Lääne kontseptualismist, nimetas Groys seda toona „romantiliseks Moskva kontseptualismiks“. Nagu on selgitanud teine nimekas Ida-Euroopa kunstiteoreetik Ekaterina Djogot, eristas Moskva kontseptualiste nende Lääne ametivendadest asjaolu, et elades tagasihoidlikes kommunaalkorterites ning puutumata kokku karjerismi, rahateenimise või ajapuuduse fenomenidega, puudus neil Lääne kunstnikke rõhuv turumajanduslik surve. Ühtlasi oli nõukogude tsivilisatsiooni tingimustest võrsuv kunst oluliselt poeetilisem ja eksistentsiaalsem, sest elati ju pidevas piirsituatsioonis.
1970. aastateks oli nõukogude ühiskond düsfunktsionaalse plaanimajanduse tõttu elanud kõikvõimalike kaupade defitsiite läbi sellisel määral, et Lääne kontseptualistide poolt ihaldatud kunstiobjekti dematerialisatsioon mõjus siinsetele kunstnikele ülima irooniana. Väljaspool nõukogude kunstisüsteemi töötanud kontseptualistide jaoks oli keeruline juba materjali hankimine kunsti tegemiseks ning üldiselt ongi nende kunstile omane pigem oludest kui kontseptuaalsusest tulenev askeetlik materjalikasutus. Erinevalt Tallinnast oli 1970. aastate Moskvas kunst ka rangelt jagunenud ametlikuks ja mitteametlikuks ning kokkupuutepunkte nende kahe sfääri vahel praktiliselt ei olnud. Mitteametlikku sfääri kuuluvatele kontseptualistidele tähendas see aga, et kunstielu tuli elada koduseinte vahel, tehes näitusi kitsastes nõukogude korterites ja vesteldes kunsti üle väikestes nõukogude köökides, alati üksnes usaldusväärses sõprade seltskonnas. Ilja Kabakovi looming on suurepärane näide neist radikaalselt erinevatest tingimustest, milles moskvalaste kunst sündis ja elas, sest oma kuulsaid albumeid eksponeeris ta Sretenski bulvari ateljees, väikeses sõprade seltskonnas lehti keerates ja nähtut lahti jutustades. Andrei Monastõrski aga korraldas Kollektiivseid aktsioone Moskva lähistel tühermaadel ja metsades, pakkudes valitud seltskonnale nõukogude argielust erinevat poeetilist kogemust, mille üle osavõtjad hiljem korterites kokku saades said arutleda. Mälupiltide esile kutsumiseks kasutati seal aktsioonides nähtud esemeid, näiteks sametkollaaže, mille katsumine tõi kogetu erksalt meelde, või helisalvestisi, mida hiljem kokku saades uuesti ette mängiti. Lääne kontseptualism pidas olulisemaks kunstimaailma kriitikat ega olnud enamasti huvitatud selliste poeetiliste kogukondade loomisest. See muudab Ida-Euroopa kontseptualismi maailma kunstiajaloos ainulaadseks, sest kitsaste olude ja kollektivistliku ühiskonnamudeli tõttu ei kujunenud siinpool raudset eesriiet kunagi välja nartsissistliku staarkunstniku fenomeni: kunstnik oli kogukonda teeniv intellektuaal, enamasti pühendunud ja tagasihoidlik.
Mõnevõrra üllatavalt ei ole Moskva kontseptualismi tähtteosed Kumusse jõudnud mitte Moskvast, vaid hoopis New Jerseyst, kus asub üks maailma suurimaid nõukogude mitteametliku kunsti kollektsioone: Norton ja Nancy Dodge´i nonkonformistliku nõukogude kunsti kogu. Suure osa sellest Ida-Euroopale täna nii väärtuslikust kollektsioonist vedas Ameerika majandusteadlane ja sovetoloog Norton Dodge 1970. –1980. aastatel salaja välja Nõukogude Liidust. Küllap on teosed suures osas tänu sellele ka säilinud, sest nõukogude kunstimuuseumides neile kohta ei saanud olla. 1974. aasta Buldooserinäitus Moskva äärelinna väljadel – kus lükati brutaalsel moel kokku paljude Moskva kontseptualistide teosed – näitas ilmekalt, et ka nõukogude poolavalikus ruumis ei olnud nende looming teretulnud. Pole siis ime, et kunstnikud olid varmalt valmis oma töid Lääne kunstikogujatele müüma ning emigreerusid võimalusel ka ise – heaks näiteks on kogu Moskva kontseptualismi sots art´i tiib eesotsas Vitali Komari ja Aleksander Melamidiga. Lõpetuseks võiks muidugi küsida, et kas Moskva oli tõesti ainus koht Nõukogude Liidus, kus 1970. aastatel hakati viljelema kontseptuaalsemat laadi kunsti, või toimus sarnane intellektuaalne pööre ka teistes nõukogude kunstilinnades? Kumu näitus julgeb väita, et mõtlevaid pilte tehti toona ka Tallinnas, Riias ja Vilniuses ning et baltlaste panus kontseptuaalse kunsti raudse eesriide taguse versiooni väljatöötamisse oli niisama oluline.
Autor: Liisa Kaljula
Illustratsioonid: Eesti Kunstimuuseum, Läti Kunstnike Liit, Norton ja Nancy Dodge’i nonkonformistliku nõukogude kunsti kogu, Jane Voorhees Zimmerli Kunstimuuseum
Ilja Kabakov. Lühike mees sarjast „Kümme tegelast“.
Ilja Kabakov oma Sretenski bulvari ateljees. 1977 (Eesti Kunstimuuseum)
Kollektiivsed aktsioonid. Aktsioon 33: Vene maailm. 1985 (Norton ja Nancy Dodge’i nonkonformistliku nõukogude kunsti kogu, Jane Voorhees Zimmerli Kunstimuuseum)
Erik Bulatov. Krasikovi tänav. 1977 (Norton ja Nancy Dodge’i nonkonformistliku nõukogude kunsti kogu, Jane Voorhees Zimmerli Kunstimuuseum)
Erik Bulatov oma Moskva ateljees. 1978 (Eesti Kunstimuuseum)
Leonhard Lapin. Rahva Hääl. Sarjast „Märgid“. 1980 (Eesti Kunstimuuseum)
